Härra Ilmar Raag soovitas kultuuriministeeriumile sellisele ebaprofessionaalsele nõukogule seada mõõdikud juba alguses ja selline nõukogu peaks vormistama regulaarsed konsultatsioonid professionaalidega. Kui seda ei tehta siis saab see olema nii nagu on Eesti haigekassa nõukogus, kus esindatakse ainult riigi ja farmatseutikakorporatsioonide huve ja jäetakse peaaegu täielikult kõrvale arstide, õdede ja rääkimata patsientide huvid. Tuleb tunnustada filmiinimeste aktiivset sekkumist ja julgust astuda välja parteide poliitika vastu.

Miks vahetada juba kompententsi saavutanud ministerid?

Olen tihti imestanud, kuidas parteid vahetavad oma ministreid. Täna võib inimene olla sotsiaalminister, homme justiitsminister, või täna justiitsminister ja homme kultuuriminister. Ilma igasuguse koolituseta istutakse pukki ja juhitakse ala. Tõele au andes, tuleb tunnustust avaldada meie endisele sotsiaalministrile härra Hanno Pevkurile, kes suutis tõepoolest hõivata mammutministeeriumi kõiki valdkondi. Võttis aega aga asja sai. Võib-olla ka uus noor sotsiaalminister härra Taavi Rõivas hakkab ka mõne aja pärast tõepoolest aru saama mida ta juhib.

Tekib küsimus, miks oli vaja välja vahetada juba oma kompetentsi saavutanud ministrit uuega. Inimene mitu aastat koolitas ennast sotsiaalministriks ja siis saabus hetk, mil ta andis oma koha teisele võib-olla väga tublile inimesele. Kulub palju aega võib-olla ka aastaid, millal uus minister saab ütelda, et nüüd ta valdab ja orienteerub selle uue valdkonna sees. Kas riiklikult on see meile kasulik selline rotatsioon? Võib vaielda ja minu jutu oponendid ütlevad, et kui ministeeriumis on juba ees pädev meeskond ja uus inimene on suurte võimetega siis pole probleemi.

Ministri peamine ülesanne on ju partei ideoloogia elluviimine. Kõik nüansid ei ole siin üldse nii tähtsad. Igal juhul on tore vähemalt see, et härra Hanno Pevkur elas üle sotsiaalministrina arstide streigi. Kui tema asemel oleks olnud ükskõik missugune teine värske Ministri tooli istunud inimene ei kujutaks ette, kuidas kõik oleks lahenenud.

Haiglaid juhivad meditsiinihariduseta inimesed

Olgu sotsiaalministriga kuidas on, kuid kuidas saab juhtida haiglat inimene, kellel ei ole meditsiinilist haridust? See on ikka vahetevahel täiesti kurioosne. 90ndate aastate alguses räägiti sellest palju, et haiglaid ei pea üldse juhtima arstid. Haigla juht peaks olema majandusharidusega inimene. Tõepoolest haigla juht peaks olema väga hea majandusinimene. Haiglates liiguvad suured rahad, on vaja kontrollida näiteks, edeneb haigla ehitus, renoveerimine, toitlustamine jne.

Kaasaegne elu on aga näidanud, et kiidetud läänemaailmas haiglate eesotsas praegu on siiski väga tihti meditsiinilise haridusega kas arst või meditsiiniõde. Haiglajuhist arstile või meditsiiniõele oleks vaja tõepoolest majandusliku taustaga nõunikku, kuid haigla „aura“ on kõigepealt palju arusaadavam meedikule kui mõnele tublile ökonomistile. Õnneks meil Eest Vabariigis mõni üksik haigla vahetas välja arstist juhi majandusinimese vastu.

Nõukogudes parteisõdurid

Ja nüüd haiglate nõukogudest. See, mis toimus alles Eesti filmiinstituudi nõukoguga, kus likvideeriti pädevad inimesed, on haiglate nõukogudes juba palju aastaid. Mäletan iseseisvusaastate alguses poliitikud tihti kritiseerisid nõukogude aega. Selleks, et saada nõuka ajal peaarstiks pidi selle ametisse soovija kindlasti olema partei liige. See on tõsi. Mis on aga praegu, mitte ainult haigla juht aga terve suur seltskond peavad olema võimul oleva partei liikmed.

Tutvudes haiglate nõukogude koosseisuga veendud, et valdav osa nende liikmeid ei ole meditsiiniga üldse seotud. Nad on aga ustavad võimul oleva parteisõdurid. Üldtuntud on arvamus, et nõukogu on võimul oleva linna või omavalitsuse käepikendus. See on võib-olla nii. Tegelikult aga nõukogud on tihti ebapädevad ja see on üks võimalus kaasata inimesi oma partei ridadesse. Saades partei liikmeks antakse neile „nänn“ nõukogus olemise näol. Mida see annab? See annab aga seda, et võimul olev partei juhtkond saab juhtida linna või omavalitsust nii nagu soovib.

Omada volikogudes ustavaid partei liikmeid, kelledele on antud „komm“ võib nõuda partei sõduritelt „rullina“ ülekäija opositsiooni ettepanekutest. Paneb imestama, et see „liivakastis“ mängimine ongi poliitikute poolt kiidetud euroopalik demokraatia. Siit on ka arusaadav, miks ei kutsuta nõukogudesse pädevaid inimesi. Aga just sellepärast, et pädev spetsialist, kes ei ole selle partei liige on vaba ja ei allu parteilisele distsipliinile ja veel , kes hakkab volikogudes „robotina“ hääletama partei poliitika poolt Julgen väita, et paljudele haigla juhtidele on nõukogude olemasolu probleem, kuna tegemist on suuremal või vähemal määral võhikutest koosneva kontrollorganiga.

Saaks läbi ka nõukogudeta

Olen sügavalt veendunud, et tõelised haigla juhid saaks tihti läbi ilma nõukoguta. Räägitakse, et raha on vähe. Miks siis kulutatakse raha nõukogude ülalpidamiseks? Miks peab haigla tasustama ustavaid partei „sõdureid“? Aga ikka selleks, et ülal hoida seda pseudodemokraatiat partei ladviku jaoks. 

Praegu käib üleriigiline diskussioon, kas riigikogu liikmed peavad olema riigi osalusega nõukogudes. Probleemi aga peaks käsitlema palju laiemalt, kas linnale või vallale kuuluvates ettevõtetes peavad olema ainult „ustavad partei sõdurid“. Võib-olla on tulnud aeg lahjendada nad erialasid tundvate inimestega? Selline lahendus alati ei meeldi ükskõik millise võimul oleva partei ladvikule.

Mis puudutab aga meditsiiniasutusi siis probleeme on seal palju. Võib-olla haiglate nõukogudesse pädevate inimeste kaasamine aitaks lahendada meditsiinilisi ja ka muid probleeme haiglates.

Adik Levin

Meditsiiniteaduste doktor

Liitu