Abipolitseinik: meie kirjud argipäevad - teie turvaline ja rahulik uni
Praktika on näidanud, et huvilisi on tegelikult rohkem kui algselt arvata võis. Küsimused nagu „Kuidas ma saan minna sinna?“ ja „Kus asub Beer House?“ on tihedamad kui „Kes on AP ja mis vahe on AP-l ja tavalisel politseinikul?“
Mõned inimesed on püüdnud ka ise seletada, kes see lõpuks AP on: „družinnik“ (neid oli NSVL-is), „algaja politseinik“ (ehk kadett), „reservpolitseinik“ jm. Nimetatud mõistest on AP veel kuidagi sarnane „družinnikuga, kuid pole siiski päris õige. Tegelikult on abipolitseinik inimene, „kes vabatahtlikult oma vabast ajast osaleb politsei tegevuses“ - nii ütleb seadus. Lihtsamalt öeldes on see inimene, kes oma pädevuse raames vabatahtlikult teeb põhiliselt sama tööd, mis politseinik, aga samas täiesti tasuta.
Tasuta töö, kuidas nii?
Võib tekkida suhteliselt õiglane küsimus, kas tõesti leidub neid, kes riskides oma eluga oleksid nõus tegema sellist sorti tööd tasuta? Võib kõlada veidralt, aga selliseid inimesi tõesti leidub.
Siinkohal tasub rõhutada, et igal asjal on omad põhjused ja antud juhtum ei ole mingi erand. See tähendab, et igaühe motivatsioon on erinev: kes on patrioot, kellele meeldivad seiklused või kellel ei ole midagi muud enda vaba ajaga ette võtta. Samas ma ei tea ühtegi AP-d, kellele see töö ei meeldiks. Aga kas see polegi parim töötasu – võimalus tegeleda sellega, mis sulle tõesti väga meeldib?
Isiklikult on minu jaoks see pigem hobi kui töö. AP-na saab mõõtmatu väärtusega elukogemuse ja suhtlemiskogemuse väga erinevates oludes elavate isikutega, lisaks õpib kõige raskemate probleemide lahendamist kriitilistes olukordades, omandatakse oskusi konfliktide lahendamisel ja palju muud.
Uued vaated elule – uued väärtused
Olles politseitegevuses kasvõi natuke ise sees, muutub su vaade elule ja sa hindad ümber nii mõnegi eluväärtuse. Sest tegelikult on ju kuritegelik maailm sulle palju lähemal, kui võiks esmapilgul endale seda ette kujutada ja igal sekundil võib tragöödia juhtuda just sinuga. Nii hakkadki elu rohkem väärtustama.
Tutvudes kuritegelike isikutega ja sellise kontingendiga üldiselt, jõuab mõistusesse arusaamine karmist reaalsusest: kui lihtne on teha sammu üle seaduses lubatud ning üldvastuvõetud väärtuste piirist, kust normaalse elu juurde naasta on mõnel juhul pea võimatu.
See töö-hobi toob kahtlemata ellu kirjuid ja unustamatuid värve, tehes samal ajal selle kogemuste „voolu“ nii erinevaks, huvitavaks, seikluslikuks. Patrulli minnes ei tea kunagi, mis ootab täna ja kas saad üldse tagasi koju, sest kellegi jaoks pole saladus, et politsei töö ei ole kõige ohutum.
Meie kirjud argipäevad – teie turvaline ja rahulik uni
Selle töö peaülesandeks on ööpäevaringne korrakaitse ning teie rahuliku une tagamine. Esmaspäevast pühaäpevani on meie elu selline: töö ei katke kunagi, toimub 24 tundi ööpäevas.
Vahetused kestavad 6 või 12 tundi, oleneb patrulli liigist, kuid võimalikud on ka teised variandid. Graafik on täiesti vaba, st kui on soovi ja võimalust, siis palun väga – „tööle“! Ilmaolud ei oma tähtsust. Töömeetmeteks on patrullimine ja spetsiaalsed operatsioonid. Patrullimiseks on suur valik liikumisvahendeid: jalgsi, rolleriga, ATV-ga, autoga, veekaatriga jm. Patrulli koosseisus on minimaalselt kaks inimest.
Vorm on täpselt samasugune, mis politseinikutel. Eripäraks on see, et embleemidel on sõna "POLITSEI" asemel "ABIPOLITSEINIK". Tööriistad on aga tavalised: märkmik, pastapliiats, taskulamp, käerauad. Relvadeks gaas, nui, tulirelv (püstel või revolver). Samas, viimast üsna paljudel ei ole ja osades olukordades on selle kandmine keelatud. Tulirelva kandmine on pigem meie õigus, mitte kohustus.
Abipolitseinikul on politseiniku põhiõigused
Abipolitseinikul on politseiga üsna mitmeid ühiseid õiguseid. Näiteks kinnipidamise õigus, õigus paluda esitada isikut tõendav dokument, õigus käskida lõpetada õigusrikkumine. On aga olulised õigused, mis erinevalt politseametnikust AP-l puuduvad, näiteks puudub menetlusõigus. Lihtsamalt öeldes, trahvi me teha ei saa. Kuid seda polegi vaja, kuna see on juba puhas politseitöö.
Veel kord rõhutan, et see töö toimub oma vabast ajast. Mõnel on seda palju ja nemad käivad patrullis sama palju kui põhitööl või isegi rohkem. Minul endal seda vaba aega nii palju ei ole, kuid ikkagi leidub peale põhitöö, kooli, puhkuse ja meelelahutuse aega ka hobiks nimetusega AP.
Kes võib abipolitseinikuks hakata?
Abipolitseinikuks võib saada iga täisealine vähemalt keskharidusega Eesti kodanik, kes valdab riigikeelt teatud tasemel. Vanuse ülempiir suhteliselt puudub, peaasi, et oleks tervis korras ja füüsiline ettevalmistus. Sugu ei mängi rolli. Loomulikult peab minevik olema laitmatu ehk see ei tohi olla kriminaalselt tume.
Loomulikult saab iga AP ka vastava koolituse, mis on küll väga kaugel sellest mahust, mille saab politseinik, aga peab tõdema, et parim kool on praktika ja siinjuhul see reegel kehtib sada protsenti. Põhikoolitusele lisanduvad igaaastased lisakoolitused.
Loodan, et andsin üsna laia ülevaate abipolitseiniku olemusest. Lääneriikides töötab abipolitseiniku-süsteem juba ammu ja väga edukalt. Klassikaliseks näiteks võib esile tuua Saksamaad, kus on abipolitseinikud, vabatahtlikud tuletõrjujad jt.
