Keskerakond ei toeta Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis osalemist, sest sellise otsusega võtab riik endale mitmekümneks aastaks kohustused, mis on mahult meile selgelt üle jõu käivad.

Euromündi kaks poolt

Euroga liitumise eel tutvustati meile euromündi helgemat külge. Eurole üleminekust kujundati positiivne majandussündmus, mille nimel Eesti inimesed kannatasid valusaid kärpeid, sest kauaoodatud euro pidi kõik selle kompenseerima. Nüüd saame tutvuda mündi teise poole — riskide, ohtude ning vastutusega, mis liitumisel pärandiks kaasa tuli. Siinkohal meenuvad majandusteadlase Andres Arraku sõnad enne eurotsooniga liitumist: läheme „rikaste ja ilusate“ klubisse vaid loetud päevad enne selle kokkuvarisemist.

Kahjuks paistab, et lisaks oma kulutustele tuleb meil edaspidi arvestada ja olla valmis ka kinni maksma teiste euroala riikide kulutusi.

Samuti pole märgata tohutut investeeringute sissevoolu Eestisse, mida euroga seoses loodeti ja oodati. See-eest paistab kõigile silma Eesti hinnatõus, mis on üks Euroopa üks suuremaid. Kui euroga liitumise eel ei teavitatud rahvast kõigist võimalikest ohtudest, siis sama viga teist korda teha enam ei tohi ning stabiilsusmehhanismide temaatika tuleb üksipulgi selgeks rääkida.

Tõsi on see, et Euroopa Liiduga ei ole oluliselt midagi juhtunud, kuid kahjuks on tervik täpselt nii tugev kui selle kõige nõrgem lüli. Praegu on see Kreeka, mille kriis pole vaid Kreeka mure, nüüd on see juba kogu Euroopa Liidu elanike mure.

Eelarve distsipliini eirajatele tuleb seada toimiv sanktsioon

Eluasemelaenu võtja teab täpselt, et pärast pangaga laenulepingu sõlmimist on tal kohustus tasuda oma igakuiseid makseid. Selle eiramisel ootavad laenuvõtjat reaalsed sanktsioonid. Praeguse euroala abipakettide puudus on suuresti just see, et riigid, keda meil tuleb garanteerida, ei tunne täit vastutust ning pea oma kohustustest kinni just konkreetsete ja toimivate sanktsioonide puudumise tõttu. Kui kodulaenu võtja suurim karistusmehhanism on kinnisvara sundmüük, siis ühisrahatsoonist väljaviskamise võimalus sisuliselt puudub — kardetakse ehk doominoefekti.

Euroala puhul pidid Maastrichti kriteeriumid olema nn latt, mis eraldab ühisesse valuutaliitu sobilikud riigid mittesobivatest. Reaalsuses pole Maastrichti kriteeriumid oma eesmärki täitnud. Probleem pole aga mitte kriteeriumites, vaid nende rakendumise mehhanismis või õigemini selle mehhanismi puudumises.

Kuigi 1997. aastal võeti Amsterdamis vastu Stabiilsuse ja kasvu pakt (SGP), mis pidi tagama, et liikmesriigid jätkaksid jõupingutusi fiskaaldistsipliini hoidmiseks ka pärast ühisraha kasutusele võtmist, pole ühelegi riigile ühtegi sanktsiooni järgnenud. Asi selles, et sanktsiooni kehtestamiseks on vaja kokkulepet, kuid selle sõlmimine on umbes nagu eurovisiooni hääletus, kus naaber toetab naabrit.

Eesti on täna üks vähestest riikidest, kes täidab ka pärast euroalaga liitumist Maastrichti kriteeriumeid. Ometigi ei päästa see meid kohustuste võtmisest Euroopa stabiilsusmehhanismides.

Euroopa Stabiilsusmehhanismi eesmärk on praeguse olukorra rahustamine, kuid see toimib vaid juhul, kui suudetakse luua automaatsed sanktsioonid, mis käivituksid ilma poliitilise otsuseta. Ainult nii on võimalik tagada, et tulekahju saab kustutatud juba eos ning me ei peaks euroala kontekstis rääkima riikidest, mille võlakoormus on üle 60 protsendis SKP-st.

Kriis ei ole täna sündinud ootamatus

Huvitavam on aga küsimus, et valitsus üritab kogu võlakriisi temaatikat näidata kui äsja tekkinud ootamatust. Ometigi oli erinevaid märke õhus juba pikemat aega. 1998. aastal oli Kreeka ja Itaalia riigivõlg juba vastavalt 105,8 ja 116,7 protsenti SKP-st. Seega ületasid mõlemad riigid Maastrichti kriteeriumid, mis lubasid võlakoormuseks 60 protsenti SKP-st, juba 12 aastat tagasi. Samuti sai Kreeka esimese abiraha 2010. aasta juunis, enne Eesti liitumist euroalaga. Seega tulnuks tänaste stabiilsusmehhanismide riskidega arvestada enne euroalaga liitumist. Kuigi see oleks tagantjärele tarkus, võiks valitsus siiski selgitada, kas selliste riskidega üldse arvestati.

Kahe päevaga otsustame 2 miljardi euro jagamise

Laenu käenduse andmisel mõtleb meist igaüks, millist summat tuleb reaalselt hakata maksma, kui käendus pöördub täitmisele. Kuivõrd valitsus arvestab garantii realiseerimise olukorraga? Seni on räägitud, et tegemist on vaid garantiiga ja seetõttu ei ole absoluutselt arvestatud võimalusega, et garantii pöördub täitmisele. Garantii maksimummaht kaks miljardit eurot moodustab kolmandiku kogu meie riigieelarve mahust. 2011. aasta kogu Sotsiaalkindlustusameti eelarve oli vaid 1,7 miljardit eurot. Tegemist ei ole väikese summaga, mistõttu Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis osalemine käib Eestile ilmselt üle jõu.

Meie valija on Eesti maksumaksja, kelle huvisid tuleb kaitsta. EFSFiga liitumine tähendab sisuliselt ka ESMiga liitumist, mis tähendab juba Eestile viit 30 miljoni eurolist makset reaalses rahas. Selle summa suuruse iseloomustamiseks toon lihtsa näite — meie umbes 30 miljoni eurose aastase sissemakse eest oleks võimalik tõsta õpetajate palka 20 protsenti.

Eurotsooni riigid kui luik, haug ja vähk

Euroala loomisel võeti kunagi aluseks Robert Mundelli optimaalse valuutaliidu teooria. See teooria ütleb, et toimiva liidu aluseks on ühist liitu moodustavate riikide sarnasus. Mida sarnasemad on riigid, seda kasulikum on kujunev liit kõikidele osapooltele.

Euroala riikide erinev maksupoliitika kisub liitmise asemel meid eri suundadesse kui luik, haug ja vähk. Erinevates maksuanalüüsides näeme, et kuigi direktiividega on seatud Euroopa Liitu kuuluvatele riikidele piiranguid, pole need oluliselt ühtlustanud riikide maksupoliitikat. Euroopa Liidu liikmesriikide hulgast leiame nii progressiivsema tulumaksusüsteemi kasutajaid kui ka ühtlase tulumaksusüsteemi fänne. Samuti erinevad riikides ka käibemaksumäärad. Selle kõige tulemusena on riikides erinevad sotsiaalsed garantiid ning mõistagi ka erinevad riigieelarve positsioonid.

Seetõttu on järjest enam kuulda jutte euroalast kui majandusvalitsusest või eelarveliidust. See tähendab, et kontrolli euroala riikide üle on plaanis karmistada. Vaevalt, et see tähendab riikide liidu asemel liitriigi moodustamist, kuid selge on, et praeguse kursiga, kus iga riik toimib oma äranägemise järgi, ei ole võimalik edasi minna. Eelarve- ja fiskaalpoliitika ühtlustamine Euroopa Liidus on kindlasti vajalik. Tegemist on keerulise ülesandega, sest see eeldab riigi iseotsustusõiguse vähendamist eelarve- ja maksupoliitika kujundamisel.

Autor on riigikogu liige (KE).

Liitu