ABIPAKETIS OSALEMINE, POOLT: Tõnis Kõiv: Aidates Euroopat aitame tegelikult Eestit

 (88)
Tõnis Kõiv
Päevaleht/Pressifoto, Rene Suurkaev

Riigikogu hakkab alanud nädalal otsustama Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (lühend EFSF) liitumise üle. Parlamendi komisjonid, eelkõige Euroopa Liidu asjade komisjon, on seda teemat vaaginud juba mitu kuud. Tahke on palju, majanduslikke, õiguslikke, poliitilisi, julgeolekulisi. Järgnevalt neist järjekorras.

Majanduslik aspekt. Euroalal, täpsemalt mõnes euroala riigis on võlakriis. Tekkinud on see eelkõige aastaid kestnud üle jõu elamisest, igapäevaste kulutuste tegemisest laenurahaga. Kreeka puhul lisandub veel nii enese kui teiste petmine, mida tehtud statistikat võltsides. Nüüd on võlaprobleemides vaevlevates riikides vaja asjad korda seada, avalik sektor koomale tõmmata, riigile kuuluvad ettevõtted erastada, makse tõsta jne.

Et riikides reformid toimuksid, on vaja finantsmehanismi, mis aitab muudatuste läbiviimise ajal riigil n-ö püsti püsida, vältimatute kulutuste tarbeks uut laenu saada. Ühes euroala riigis rahanduse korda saamine on kasulik samuti kõikidele teistele euroala riikidele. Nii pangad kui majandused on vägagi seotud. Eestil on väga avatud majandus, sõltume palju ekspordist ehk teiste riikide heast käekäigust.

Õiguslik aspekt. EFSFi loomine otsustati 2010. aasta 7. juunil euroala riikide poolt ühiselt. Juriidiliselt on tegemist Luksemburgis registreeritud eraõiguslik ühinguga, millega Eesti riik liitub. Saame 48 000 euro eest 0,26-protsendilise osaluse. Märkimisväärne on aga hoopis see, et Eesti osaleb vastavalt oma 0,26-protsendilisele osalusele EFSFi võlakohustuste garanteerimisel summas kuni 1,995 miljardit eurot. Garantiide andmise aluseks on EFSF raamleping ning garantiide eesmärk on euroala finantsstabiilsuse tagamine, rahastamisraskustesse sattunud euroala liikmesriikide toetamine.

Õiguskantsler on öelnud, et põhiseadus ei keela Eestil liituda EFSFiga ega anda garantiisid euroala liikmesriikidele antava finantsabi rahastamiseks. Riigikogu peab otsustama liitumise ja samuti vajadusel muutma selleks riigieelarve alusseadust, et anda üldine garantii. Kui aga edaspidi mõni konkreetne riik pöördub fondi poole abipalvega, siis otsustavad EFSFi riigid ühiselt abi ehk garantii andmise. Õiguskantsleri arvates peaks siingi Eesti valitsuse ja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) kõrval mängu tulema riigikogu täiskoosseis, et iga järgnev garantii (1,995 miljardi sees) saaks samuti riigikogu heakskiidu.

(Sise)poliitiline aspekt. Nii Reformierakond kui IRL on valitsusvastutust kandvate erakondadena EFSFiga liitumise pooldajad. Ka sotsiaaldemokraadid on demonstreerinud oma arusaamist meid ümbritsevast maailmast ning ei ole liitumise vastu. Ainult keskerakondlased räägivad populistlikku juttu, et EFSFiga liitumise tõttu ei saa maksta õpetajatele ja päästjatele palka. Ei tea, kas nad ise seda mõistavad või mitte, aga tõele see ei vasta. Pigem on vastupidi — mida tervem on eurotsoon, seda paremini läheb Eesti majandusel. Kust need laekumised riigieelarvesse siis mujalt ikka tulevad kui majandusest.

Eesti ei pea EFSFiga liitumise pärast vähendama 2012. aasta riigieelarve kulutusi. Küll aga võib euroala majanduse jahenemine ja võlakriisi süvenemine viia langusesse mõne meie ekspordipartneri. Negatiivne mõju jõuab sel juhul kiiresti Eestisse ja vähenevad maksulaekumised võivad küll viia riigieelarve kärbeteni. Rohkem Moskvast kui Euroopast huvitatud Keskerakonna liikmete jaoks ei ole see muidugi argument. Äkki sunnib neid järele mõtlema Vene rahandusminister Aleksei Kudrini öeldu, et venelastel ei ole mõtet euro paati kõigutada, sest esimesena jäävad nad selle alla ise? Kriis Euroopas kahandab fossiilsete kütuste tarbimist ja see lööb otsejoones Venemaa rahakoti pihta.

Julgeolekuline aspekt. Erinevate kriiside tulemusel on ikka suuri muutusi toimunud. Eesti taasiseseisvumine sai võimalikuks tänu suurele kriisile, mis viis Nõukogude liidu lagunemiseni. Võlakriis Euroopas on kaasa toonud stabiilsusmehhanismid, mida enne kriisi mõeldamatuks peeti. Eesti huvides on anda oma panus Euroopat ähvardava kriisiriski maandamiseks. Aidates Euroopat, kuhu (taas)kuulumiseks oleme teinud pingutusi viimased kakskümmend aastat, aitame me tegelikult iseennast.

Autor on riigikogu liige (RE).