Aavo Kuslapuu: Häda sümbolite pärast

 (105)

Siit ilmast lahkunute ja sõjas langenute mälestamine on täiesti võimalik ka monumentide ja hauakivideta. On üldsusele tuntud inimesi, kelle maise keha tuhk on kuhugi laiali puistatud. Mälestada saab väga hästi ka kodus aknalaual küünalt süüdates ja eelkõige on mälestus inimese hinges. Avalikes paikades sooritatav on olemuselt rituaal, traditsiooniks saanud rituaal.

Arvatavasti on inimesi, kellel vajadus taoliste rituaalide järele on suurem kui enamikul, ning mis tahes monumendi lähedusse korraga kuigipalju inimesi seisma ei mahugi. Piiblis leidub peale müütide ja inimvaimu fantaasia siiski ka aegumatuid tarkusi ja üks neist kinnitab, et puud tuntakse tema vilja järgi — inimesi tema tegude järgi. Ka mõtted ja sõnad on vaimsest aspektist teod, aga kui sõnu ei ole või on nad silmakirjalikud, demagoogilised ehk lausvaled — siis aitab selgust tuua tegude uurimine.

Mida siis pronksmees sümboliseerib? Ükski sümbol ei eksisteeri abstraktsel kujul või mingi eeterliku substantsina ja samuti ei ole kusagilt võtta pitsatiga dokumenti, kus oleks see üks ja ainuõige tähendus kirja pandud. Seoses pronksmehega ei ole erilist mõtet rääkida okupatsioonist või kurjusest üldse, isegi terve hulga arvude jms informatsiooni esitamine ei too esile seda, mida inimene pronksmehele lähenedes tunneb, mida see talle sümboliseerima hakkab. Siin tuleb läheneda konkreetselt, samal tasandil, nagu silmadega näeme pronksmeest.

Enamik näeb selles punavormi kandva sõjaväelase sümbolit. Nagu ei ole mustvalget ajalugu, nii ei ole ka pronksmehel üht ja ainsat tähendust ning keegi ei saa keelata, kui Aavo-Eerik Vooremaale ja Marju Vooremaa-Axehedile sümboliseerib pronksmees eelkõige isa mõrvareid. Üks asi on tegeleda sümbolitega abstraktselt, neid uurida, luua, tähendusi anda jne, teine asi see, mis monumendi nägemisel toimub inimese hinges. See ei allu välisele diktaadile. Kui mingi tšinovnik nõuaks Aavo-Eerik Vooremaalt, et pronksmees peab tema jaoks sümboliseerima lahingus langenut või fašismi üle võidu toonud sõjameest, siis ei saa ta midagi parata, kui pronksmees sümboliseerib talle ikka kõigepealt tema isa mõrvanud punaarmeelasi. Kui mälu oleks võimalik “puhastada” nagu arvuti kõvaketast või tehisintellekti oma, siis ehk oleks võimalik midagi muuta. Tartu Maarja koguduse õpetaja Aksel Erich Vooremaa mõrvas sakslaste eest taganev vene sõjavägi 8. juulil 1941 eriti jõhkral viisil, suuremal osal hukkunutel oli “õnne”, sest piirduti vaid lasuga otsaette või kuklasse.

Teadmatus ei ole argument

“9. juulil 2005. taasavati Tartus Antoniuse Gildi Õues mälestustahvel 8. ja 9. juulil 1941 kommunistide poolt Tartu vanglas hukatud 173 mehe ja 20 naise mälestuseks. Kuna arreteerimised jätkusid, siis Tartu vanglas hoiti ikkagi 8. juuli õhtul 223 kinnipeetavat. Lõunast lähenesid Tartule ülestõusnud Eesti partisanid ja Saksa väed. EK(b)P Tartumaa Komitees toimunud nõupidamisel võeti Tartu NKVD osakonna ülema P. Afanasjevi ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretäri Abronovi nõudmisel vastu otsus vangid hukata. 8. ja 9. juulil pandi Tartu vanglas toime massimõrv. Mõrvakäsu andis 8. juulil 1941 P. Afanasjev.” [1] Üks Aksel Vooremaa poegadest viibis 2005 Tartus massimõrvale mälestustahvli avamisel, aga võib miljoni peale kihla vedada, et pronksmehele ta lilli ei viinud. Aksel Vooremaa oli koguduse liikmete hulgas väga lugupeetud ja armastatud õpetaja ning samasugused tunded olid ka paljudel teistel Tartu elanikel, sest Tartu ei ole praegugi märkimisväärselt suur linn. Võib liialdamata öelda, et Aksel Vooremaa mõrvamine puudutas sügavalt tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid, nii tartlasi kui tartumaalasi (Maarja koguduses oli palju liikmeid Tartule lähedastest piirkondadest). Selliste inimeste mõrvamine oli suurim rumalus, mida üldse teha võidi. Informatsiooni kommunistide kuritegelikust minevikust on piisavalt ja meedias üle maailma ning teadusajakirjades aina suureneb sellealaste uurimuste arv. Ka internetis on sellest suur osa vabalt kättesaadav, Cambridge´i, Oxfordi jt teiste teadusajakirjade elektroonilistele väljaannetele on juurdepääs tasuline. Eestis toimepandud kuritegudest võib ülevaate saada näiteks okupatsioonide muuseumi kodulehelt [2].

Stalini inimvaenuliku režiimi ajal mõrvatute, näljasurma jäetute ning vangilaagritesse surema määratute koguarv on konkurentsitult 20. sajandi suurim. Vene riigiduuma saadikute äsjasel visiidil öeldi kummalisi asju — Stalini kullerite või “rahvaste isa” enda suust kuulduna oleksid need “loomulikud”, aga 21. sajandi alguses võiks oodata mõningast progressi. Okupatsiooniaegseid kuritegusid püüti õigustada väitega, et mõrvarid täitsid käsku. Lõviosa kõikidest roimadest on tehtud käsku täites, sellise “loogika” järgi võib kurjategijate arvu 20. sajandil taandada paarikümnele: Hitler, Stalin ja veel mõned.

Inimvaenulike avaldustega esinevatele võõrriikide kodanikele ei tohiks edaspidi viisat anda, olenemata sellest, kus ja millal nad sellise avalduse on teinud. Niisuguseid avaldusi ei ole võimalik välja vabandada teadmatusega selle kohta, mis okupatsiooni ajal Eestis juhtus, viletsa lastetoaga vms. Piiblis on seegi kirjas: sul tuleb vastutada iga öeldud sõna eest. Teadmatus ei ole üldse mingi argument, sest iga töö eeldab spetsiifilisi teadmisi ja oskusi — kui teema ei ole jõukohane, siis haritud inimene tunnistab seda ja ei kipu rääkima asjadest, millest tal aimu ei ole, või siis püüab end asjaga kurssi viia. Vene riigiduuma saadikute puhul tuleb eeldada, et nad teavad, mida räägivad, ja nende ilmselt ühekülgne ajalootundmine ei ole vabandatav. Enamasti tugineb see ülbusele ja kõrkusele ning ei ole seetõttu kergesti ületatav, sest raske on hüpata üle oma varju — küsimus ei ole teadmiste puudumises, vaid selles, et nad ei tahagi sellest midagi teada. Ainult venelaste kannatusel on tähendus, kõikide teiste kannatused on tühised, ei ole kõneaine väärilised — mis paratamatult tähendab sedagi, et venelast peetakse eriliseks ja teisi rahvaid tühisteks.

Küsimus seisneb just vastutuses oma sõnade ja/või tegude eest. Kui küsida sääraste avalduste esitajalt, kas ta ütles seda täie vastutustundega, siis mida ta võiks vastata? Ei ole mõeldav, et vastus kõlaks kuidagi nii: ah, sai veidi tsirkust tehtud. Kui inimene on vastutusvõimeline ja vastutustundlik, siis ta kahtlemata ütleb, et teab, millest räägib. Me võiksime euroopalikke suhtlemistavasid ja eetikat eiravate avalduste puhul alati paluda veelkordselt kinnitust, kas ütleja vastutab oma sõnade eest, aga see on rohkem teoreetiline võimalus, sest see oleks justkui lugupidamatuse avaldus või kahtlemine vastaspoole kompetentsuses, suutlikkuses ja vastutusvõimes.

Tegemist ei ole kvantfüüsikaga, seepärast ei pea olema eriliselt taiplik või lausa geenius, et leida ja mõista teatud hulka fakte. Kommunismi ajal räägiti tervest parteist kui rahva aust, uhkusest ja südametunnistusest — kui mõrvarid, mõrvakäskude jagajad ja muidu kaabakad välja jätta, siis kindlasti oli ka kommunistlikus parteis aatelisi ja eetilisi inimesi. Riigi esinduskogu liikmel on võimalik vaid kinnitada, et ta vastutab oma sõnade eest, sest vastasel korral blameeriks ta nii esinduskogu kui riiki, keda ta esindab. Järelikult tuleb kinnitust, et okupatsiooniaegsed kuriteod sooritati vaid käsku täites, mõista nii: jah, teile lähedasi mõrvati ja viidi vangilaagritesse surema, kuid me ei pea neid tapmisi kuritegudeks. Kuskilt ei ole näha, et juhtunut kahetsetakse, just vastupidi, kuritegusid püütakse õigustada. Normaalne on eeldada, et riigiduuma saatis Eestisse igati kompetentsed ja kõikide asjaoludega kursis olevad esindajad — pole ju mõtet saata neid, kes asja ei jaga ning rahva parematest poegadest koosnevas esinduses ei tohiks ebakompetentseid ollagi.

Ajalooline mälu seostub rahvustundega

Pronksmehele võib luua kümneid tähendusi, seda võib teha semiootikat jt asjasse puutuvaid teadusi appi võttes, aga nii tekivad vaid teoreetilised konstruktsioonid, mis reaalses elus iialgi puhtal kujul ei esine. Aavo-Eerik Vooremaa ja tema õde elavad Rootsis, sest enne vene vägede naasmist pidas nende ema paremaks kodumaalt lahkuda. Igaveseks. Samamoodi lahkus ligi 100 000 eestlast ja see oli sunnitud lahkumine, sest siis oli juba teada, keda kommunistlik režiim endale “ohtlikuks” peab, kelle verd ta kõige enam ihaldab. Ja õigesti tegid, et lahkusid, sest kui mitte kõik, siis enamik neist oleks kindlasti Siberisse surema saadetud. Esmajoones intelligents oli režiimile ohtlik, sest teadmises peitub jõud, ja need, kes rohkem teavad, suudavad tegutseda rahva püsimise huvides ja panna vastu võõrastele ideedele.

Rahva ajaloolisel mälul on muidugi palju laiem kandepind ja seda ei ole võimalik kustutada. Kindlasti ei ole kõikide mõrvatute või mõnel muul viisil kannatanute lähedased Eestist omal ajal lahkunud. Kindlasti on neid Tallinnas praegugi ja kui pronksmees sümboliseerib neile okupatsiooniaegseid kuritegusid, siis on see reaalsus, millega tuleb arvestada. See on esmalt emotsionaalse intelligentsuse küsimus. Pronksmehel on igale eestimaalasele spetsiifiline tähendus, paljudel võivad tähendused üldjoontes kattuda, aga igaühel lisandub sellele mingi muu tahk või varjund. Mulle isiklikult ei saa see kuidagi sümboliseerida Kristjan Palusalu.

Mis puutub Contra poolt välja pakutud teistesse sümbolitesse, siis maailma või punaarmee võitu fašismi üle sobib paremini tähistama ikka suurejoonelisem memoriaalkompleks, mis mõistagi peaks asuma Moskvas. Keegi ei saa võtta Venemaalt fašismi purustamise au ja selle üle võidu tähistamine on esmalt Venemaa ja venelaste privileeg. Siin kuulub kogu au ja uhkus neile. Meie olime selle juures statistid ning oleme igavesti tänulikud Venemaale ja venelastele, et nad seda suutsid. Mõnelegi tundub ehk imelik seista venelaste kõrval võitu tähistades ja minevikus kannatanutele mõeldes, sest meie kannatustel on teine värving, teised põhjused ja mastaabidki erinevad. Justkui kontvõõrana kiibitsedes, sest rahvustundega seonduv ajalooline mälu loob eraldusjoone. Ja rahvustunne teadvustub asjaolust, et pronksmees sümboliseerib konkreetselt vene sõjaväelast. Seejuures võimendab seda asjaolu, et venelased endale teadvustamata annavad oma käitumisega igati mõista, et pronksmees sümboliseerib ainult vene rahvusest sõdurit. Meil ei ole midagi seada kõrvale nt inimeste kannatustele Leningradi blokaadis ja mujal. Enne revolutsiooni oli Peterburis küllaltki arvukalt eestlasi, aga Stalini ajal vähenes nende arv drastiliselt. Nagu ka mõnedes Pihkva oblasti valdavalt eestlastega asustatud külades, kust rahvuslikust kuuluvusest tingitult vangistati ja hiljem tapeti kõik meessoost isikud.

Mõned eestlased ikkagi olid Leningradi blokaadis, ka üks minu tädidest. Vähemasti nii me teda kutsusime, täpset sugulust ei oskagi hetkel meenutada. Mõlemad tema tütred surid nälga ja kurnatusest tingitud jõuetus võimaldas vaid laibad aknast välja kukutada. Tema elas blokaadi siiski üle ja umbes kaheteistaastasena käisin tal külaski. Ermitaažist jäänud mälestused on hägused, meenub eelkõige sõitmine metrooga ja naabrinaise kaksteist kilo kaalunud must kass, kes liikus nagu kilpkonn. Pronksmees sobib parema puudumisel ka võidu tähistamiseks, aga seda vaid olude sunnil, ning ta jääb selleks, mis ta on: punavormis sõjamehe sümboliks. Aga meilt ei saa nõuda, et oleksime tänulikud punamõrvareile kurja eest, mida nad ükskõik kus ja millal on teinud.

Loomulikult ei ole küsimus ainuüksi lähedaste kannatustes, aga analüüsime tasapisi mälestajate ringi laiendades, et tabada mõnd olulist nüanssi. Rahvustunne on täiesti reaalne ja loomulik, see ei ole iseenesest hea ega halb ning sellest võivad sugeneda nii positiivsed kui negatiivsed ilmingud. Ja kogu Venemaa poliitika tugineb just rahvustunde ärakasutamisele. Impeeriumi lõpuaegadel tuli käibele pseudoväljend “venekeelne elanikkond” — jäi lausa mulje, et vene rahvust ei olegi olemas, on vaid piiritlematu, häguste piirjoontega etniline grupp, mille olulisim tunnus on see, et nad oskavad vene keeles rääkida. See oli muidugi vaid varjuks ekspansionistlikele taotlustele püüda säilitada impeeriumi elust-olust niipalju kui võimalik.

Teisaldamine ainuüksi Eesti pädevuses

Kas nendel, kes Tallinnas laamendasid, oli kõikidel keegi lähedastest just Eesti vabastamisel langenud? Arvatavasti mitte, ja võib-olla isegi mitte ühelgi. Paljudel võis olla langenuid mujal ja mõnel ehk ei olegi kedagi väga lähedast nimetada. Venelased annavad igati mõista, et pronksmees sümboliseerib mälestusmärki vene rahvusest sõdurile — kui nad tunnistaksid, et see sõdur võiks sümboliseerida ka mõne teise rahvuse esindajat, siis tuleks neil tunnistada sedagi, et sellel teisel rahvusel on samuti õigus kaasa rääkida, kus see monument võiks asuda. Venemaa äsjast käitumist saab samuti tõlgendada vaid nii, et pronksmees on mälestussammas just ja ainult venelasele. See on üsna omapärane lähenemine, sest kui nad annavad oma käikudega igati mõista, et see mälestusmärk on venelasele, siis järelikult nende arvates ei saa see sümboliseerida eestlasi, kes Eesti Laskurkorpuse ridades võitlesid Nõukogude vägede koosseisus. Seega siis mälestusmärk langenud vene sõdurile. Selline lähenemine on libe tee ja sellega on nad endas taaselustanud ajaloo anomaaliana esinenud eksistentsiaalse absurdi, milles üks ja sama võib olla nii pühak kui mõrvar, nii sool kui suhkur. Ükskõik milline Teisele maailmasõjale täiesti otseselt pühendatud monument kannab endas tollele ajastule omaseid absurdimomente ja seepärast tuleb nendest rääkimisel väga hoolega jälgida, et mitte seostada end ammuste vastuoludega. Mõnda asja on parem üldse mitte puutuda ja selle kohta on rahvasuus juba sajandeid käibel targad ütlemised. On selge, et Venemaal on pronkssõduriga seostuvat käsitletud üldistel kaalutlustel või tunde järgi, aga see tunne on neid alt vedanud. Nad on selle tunde järgi tegutsenud pimedas vihas, aga see ei ole mitte parim viis asju ajada.

Moskva üldsõnaline väide ajaloo „ümberkirjutamise” kohta vajab samuti põhjalikumat uurimist, sest see on valdavalt emotsiooni kirjapanek, selgitamata täpselt, milles konkreetselt asi on. Ajalooliste tõsiasjade vaatamisel osutub, et just Moskva püüab nendes küsimustes võltsida ajaloolisi fakte, sest okupatsiooni ajal räägiti mälestusmärgist langenud nõukogude sõdurile. Kui nüüd räägitakse mälestusmärgist nene sõdurile, siis sellise „loogika” järgi ei ole NSVL iialgi eksisteerinud, vaid oli hoopiski Vene SVL. Püüdes selle põhjal väita, et idarindel võitlesid fašistidega ainult venelased, tuleks sisse tuua veel täiendav annus musta maagiat või mustkunsti, et auditoorium uskuma jääks.See on täiesti loomulik, et vene rahvus esineb siin ühtse kogukonnana, kuigi kõigil ei pruugi lähedaste hulgas kannatanuid olla. Ja samamoodi on loomulik, et enamikule eestlastele on omane ühtne nägemus pronksmehest, milline see siis ka ei oleks.

Pronksmehe on kujundanud ja valmistanud eesti skulptor, monument on siin tehtud ja eestlaste paigaldatud. Monument asub Eesti pinnal, selles vormis võitlesid ka eestlased. Kõike seda arvesse võttes on Eesti valitsusel täielik õigus otsustada, kus see monument peaks asuma või kas teda üldse enam vaja on. Venemaa valitsusel on seoses pronksmehega võimalik vaid esitada oma soovid. Mitte midagi ei annaks, kui pronksmehele lisda sümboolseks tähenduseks veel võitlus fašismi vastu. Kuna võitlesid ka eestlased, siis ikkagi jääb meilegi õigus vähemasti võrdsel määral kaasa rääkida kõiges, mis pronksmehega seondub.

Võib mõelda kõikvõimalikele inimõigustele, religioossetele ja kultuurist võrsunud tõekspidamistele, aga venelastel ei ole kuidagi võimalik “keelata” eestlastel suhtuda pronksmehesse samamoodi rahvustunde alusel. Kuigi paljude eestlaste puhul seda mundrit ja sümboolikat kandvad sõdurid ei ole ülekohtuselt kohelnud neile kõige lähedasemaid, saab pronksmees sümboliseerida neilegi seda negatiivset, mida okupatsiooniaeg Eestisse tõi. Seega, kui venelased näevad pronksmehes üksmeelselt vaid ingellikult puhast vene sõdurit, siis miski ei saa takistada paljusid eestlasi nägemast pronksmehes mõrvarit, sest sarnaselt Aavo-Eerik Vooremaaga on paljude lähedased saanud kannatada sellest, keda pronksmees sümboliseerib. Seejuures nii eestlastele kui venelastele on see sümbol paratamatult ka sõja meenutaja, aga eestlastele lõppes sõda nii, et vabadust me tagasi ei saanud ning järgmised aastad ei olnud kuigipalju paremad sõjaaegsetest — suurim küüditamiste laine oli alles tulemas. Ja pronksmehel oli selleski oma roll.

Sõda on absurdne eksisteerimise viis ja eriliselt absurdsed on Teise maailmasõja ajal olnud olukorrad ning vastasseisud. See absurdsus kandub üle ka pronksmehele, mistõttu vastaspoolt arvestades tuleb mõnede asjadega leppida kui paratamatusega — aga see peab olema vastastikune. Absurdsete situatsioonide üle ei ole mõistuse piiridesse jäädes võimalik kõikehaaravalt diskuteerida — st seda ei ole võimalik käsitleda ainuüksi intellekti ja loogika abil. Siin ei saa aidata ka uuemad uurimused (mitmevalentne loogika, G. Frege ega kellegi teise teooriad) filosoofias või mis tahes muus distsipliinis. Nendest võib olla abi tehisintellekti loomisel, kuid neist on vähe kasu inimesele endale. Iialgi ei hakka inimene kasutama mõnda taolist teooriat selliselt, nagu ta kasutab numbreid arvutamiseks, sest keeeruliste situatsioonide käsitlemiseks on inimeses endas kõik vajalik olemas, vaja ainult see üles leida. Seepärast on vähe kasu loosungitest, milles kutsutakse üles võtma asju mõistusega, sest mõistus ei küüni sinna, kus asuvad probleemide juured. Siin ei aita isegi viitamine hingele või südamele — südames saab küll leppida, aga absurd jääb siingi lõpuni seletamatuks ja ületamatuks. Igasugused ümarlauad võivad küll aidata pingeid maandada (kuigi vastupidinegi ei ole välistatud), kuid on väga ebatõenäoline, et sel viisil oleks võimalik saavutada täielik üksmeel.

Sõda on absurdne üldises mõttes, aga nii fašistlikus kui kommunistlikus diktatuuris kohtame peale selle veel absurdi “ehedal” kujul, see läbistab kogu ühiskondlikku sfääri ning ulatub sügavale inimesse, sinna, kuhu intellektil ja loogikal pole asja. Kes suudaks näiteks lõpuni seletada Stalini omaaegset populaarsust Venemaal, tema leinamise ulatust ja määra? Võib leida mõned argumendid, aga midagi jääb ikkagi puudu. Mineviku eksistentsiaalne absurdsus on see, mis teeb raskeks tunnistamise, et esivanemad olid selles supis. See on põhiline asjaolu, miks minevikku püütakse heroiseerida, sest sedaviisi loodetakse jaanalinnu kombel mitte märgata, et mündil on ka teine pool. Saksamaal on küllalt palju neid, kes siiani häbenevad Hitleri aega, aga kui nad oleksid imekombel sõja võitnud, siis just kartus häbi “päevavalgele” tulemise eest oleks sundinud neid tõelist puhastumist lükkama aina edasi ja edasi. Ja säilitama režiimi võimalikult kaua. Just kunagise absurdi kogemine on see, mida häbenetakse — mõistusega ei suudeta seletusi leida ning tajudes enese suutmatust, tuntakse end lootusetult abituna. Fašismiski oli absurdielemente, mistõttu kõike sellega seotut ei ole samuti võimalik lõpuni mõista. Aga puhastumist lõpmatuseni edasi lükata ei ole võimalik, sest enese eest ei ole võimalik põgeneda, ei ole kohta kuhu minna.

Kommunismi kuriteod vajavad rohkem tähelepanu

Pronksmehel on eestlastele ka positiivne tähendus ja ilmselt mitte ainul neile, kes võitlesid Eesti Laskurkorpuses. Olukorra absurdsus seisneb muidugi selles, et pronksmees kannab ühtaegu nii negatiivset kui positiivset tähendust. Nagu aine, mis oleks korraga nii sool kui suhkur. Kui keegi seaks endale eesmärgiks saada pühakuks, siis ilmselt väga vähestel võiks see õnnestuda. Me ei tea, kas ema Teresal oli selline visioon silme ees, aga kaasinimeste silmis tal see õnnestus. Kui keegi seaks sihiks saada korraga nii pühakuks kui mõrvariks, siis kahtlemata on sellises soovis absurdihõngulist — kuidas keegi sellist inimest näeb või millise sümboliga tema võimalikku rolli saaks fikseerida, see jääb ulme valda. Aga Stalinil see õnnestus — ja nagu möödaminnes, lillegi liigutamata. Ta ajas “omakasupüüdmatult” oma asja ja oli kõrvalt vaadates rahul kõigega. Isiklikud vajadused olid tal üsnagi tagasihoidlikud, tegutsedes kogu elu “ennastohverdavalt” rahva hüvanguks. Kahtlemata oli Stalin end täielikult ohverdanud mingi idee teenimisele.

Stalin oli omal ajal venelastele mitmetähenduslik (sõltumata sellest, kas seda tunnistati või mitte), kuid eestlastele on Stalin alati olnud üdini negatiivne kangelane. Pärast Stalini surma oli Venemaal pisarate valamine kohustuslik, see oli sellisel määral üldine, et kahtlemata nutsid paljud nendest, keda Stalin oli varem nutma sundinud lähedaste mõrvamise pärast. Eestlastele olid mõlemad okupandid, aga kui fašismiga on asi põhimõtteliselt selge, siis kommunistlikku terrorit ei ole maailmas vajalikul määral uuritud, aga õiglase hinnangu puudumine ei saa ühelegi riigile ega inimesele olla austav või “tolerantsuse” ilminguna kiiduväärne. Pigem vastupidi, see on silmakirjalikkuse, võltsmoraali ja topeltstandardite lubamine. Hinnangu andmiseks on põhimõtteliselt kogu vajalik informatsioon juba ammu olemas, edasised uuringud käivad pigem detailide täpsustamise nimel. Ideelisel tasandil tuleb fašismi pidada täiesti vastuvõetamatuks, seevastu leidub kommunistlikus ühiskonnapildis sedagi, millega kapitalistlikus ühiskonnas arvestatakse. Esmalt muidugi vabaduse ideaal, iseasi on see, kuidas on selle tagamisega, sest kommunismis jäi see vaid loosungiks. Aga Stalini režiimiga ja selles määravat rolli täitnud komparteiga kui kuritegeliku ja inimväärikust mõnitava diktaatoriga on samuti kõik selge.

See on avalik saladus, et Stalini režiimi ohvrite arv ületab kaugelt kõik teised. Asjaolu, et kommunismi kuriteod on jäänud vääriliselt märkimata, tuleneb suuresti ajaloo kulgemisest: pärast Teise maailmasõja lõppu ei olnud maailmas lihtsalt jõudu, mis oleks suutnud seda teha. Kui olekski olnud, siis kõigele vaatamata ei olnud aeg selleks sobiv, ühest kuritegelikust režiimist saadi ikkagi jagu, inimesed vajasid rahu ja midagi positiivset. “Jossif Stalin ja Mao Ze Dong olid oma rahva kõige julmemad tapjad 20. sajandil ja võib-olla kogu inimkonna ajaloos. Nad olid vastutavad maailmas kõige enam surma toonud holokaustide — massilise inimeste hävitamise — eest, aga nende ohvreid ei ole kindlaks tehtud ega neile austust avaldatud. On aeg kuulata surnute vaikset häält, et need inimtragöödiad saaksid kajastatud täielikult” (autori tõlge) [3]. Asjaolu, et kommunistliku diktatuuri käes olid seni kannatanud põhiliselt venelased ise (ukrainlasi pidasid venelased vist “omadeks”), ei ole muidugi mingi argument pidada kommunismi kuritegusid Venemaa “siseasjaks”. Meil tuleb protesteerida mis tahes inimvaenulike aktide vastu, vaatamata sellele, kus need aset leidsid, ja anda hinnang.

David Duke märkis 2006. aasta detsembris esinedes, et kommunismi kuritegudele on pööratud põhjendamatult vähe tähelepanu. “Läbi ajaloo on püütud õigustada mõningaid inimsusevastaseid kuritegusid, et saada õigustust poliitilistele meetmetele või isegi sõjale. Teisi inimsusevastased kuritegusid on täielikult ignoreeritud või alahinnatud. Näiteks kontrast natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja Nõukogude kommunismi kuritegude käsitlemisel. Enamik uurijaid on valmis tunnistama, et bolševism vangistas, piinas ja mõrvas mitmeid kordi rohkem inimesi Venemaal ja Ida-Euroopas kui holokaust isegi oma suurimates avaldatud arvudes. Ja siiski ei ole Nõukogude holokaustile omistatud sajandikkugi sellest tähelepanust, mis on pühendatud juudi holokaustile. Kas võib keegi siinolijatest nimetada ühtainustki nähtud filmi bolševikust mõrvarist?” [4]. On arvatud, et paljuski on see tingitud juutide osalusest bolševistlikus terroris, mistõttu sellest “ei tohi” rääkida. Ja nii on seda teemat käsitledes lääne demokraatidel justkui kuum kartul suus, tahaks nagu öelda, aga kuidas seda ikkagi teha? Täpsustuseks tuleb märkida, et kongress, kus David Duke esines, toimus Teheranis, Iraani presidendi osavõtul.

Me ei mõista fašimi hukka mitte sellepärast, mida fašistliku okupatsiooni ajal Eestis korda saadeti, vaid kõikide kuritegude pärast, mis nad korda saatsid. Täpselt samuti mõistame kommunistliku terrori hukka kõikide kuritegude pärast, mida nad on teinud; mõistame hukka Gulagi ja Katõni pärast, mõistame hukka kuue miljoni ukrainlase tapmises näljahäda tekitamisega jne. Meil ei ole mingit põhjust ja tegelikult õigustki mõnitatud ja solvatud rahvustunde pärast piirduda vaid Eestis toimepandud kuritegudega — mida Moskvas iga päev aina uuesti tehakse, hüüdes halleluujat pronksmehele, kes suurele osale eestlastele sümboliseerib kommunistlikku terrorit. Ikka seesama meloodia: meie kannatused, ainult meie oleme õiged. Naša delo pravoje, mõ pobedim, seda igati asjalikku lööklauset võib ka teistpidi esitada, tunnetades jõudu ja suurust, võidakse sisimas mõelda: meie võidame ja siis on meil õigus, sest võitjate üle ei leidu kohtumõistjaid. Selline mõtteviis kaasneb ilmselt igasuguse vägivalla ja agressiooniga, aga ajalugu ei kordu kuigi tihti ja ammugi mitte samal kujul. Ükski impeerium ei ole kestnud igavesti ja sellist ei tule ka.

Aga laamendajad, kus nad ka ei tegutseks, saavad tuge just sellest, et Teise maailmasõja võitnud Stalini ja kompartei kuritegelikku minevikku ei peetud justkui millekski. Nürnbergis juhtus just see, et üks sarimõrvar seati poodiumile ning asuti ühiselt kohut mõistma teise, veel hingitseva ja koriseva sarimõrvari üle, et anda talle seaduslikul teel viimane hoop. Ajaloo anomaalia, paratamatus, võimetus absurdi vältida? Kõik need koos ja ilmselt tuleks veel midagi lisada, kirikuteenrid oskaksid omalt poolt kindlasti täiendada ja eks arvajaid leidub veelgi. Just asjaolust, et võitjad jäid puhtaks ning nende üle kohut ei mõistetud, saavad tuge need, kes aknaid puruks peksavad, nad üritavad provotseerides olukorda maksimaalselt pingestada ning nende edasised lootused ja visioonid on kergesti aimatavad. Kui nad saavutaksid oma tahtmise, siis võitjatena saaksid nad end tunda igati “korralikuna” ning leida õigustuse nii purustatud akendele kui kõigele muulegi, mis juhtuda võiks. Asjaolus, et läänes ei ole siiani suudetud anda ametlikku hinnangut kompartei kuritegelikule minevikule, peituvad enamike probleemide juured: see võimaldab heietada lootusi, et ajalugu on võimalik korrata, tegutseda karistamatuse tundest juhituna ning toorest jõudu kasutades.

Põhimõtteliselt ei olegi tähtis, kas kommunistid panid Eestis toime kuritegusid või mitte, sest inimväärikuse nimel me võime teha otsuseid nende kuritegude pärast, mida kommunistid mujal korda saatsid. Kui miski on meie sisetundele ja väärikusele vastuvõtmatu, siis on meil täielik õigus toimetada monumendiga vastavalt sellele. Meil on täielik vabadus valida, mida sellega peale hakata. Praeguses globaliseeruvas maailmas on otse loomulik, et mulle läheb korda igasugune ülekohus, vaatamata sellele, kus see toimus ja millal. Monumendi saatus seevastu on igast aspektist Eesti siseriiklik asi, ja kui me ka oleksime selle kuju igaveseks avalikkuse eest kõrvale toimetanud ja nt mõnesse muuseumi paigutanud, ei ole mingisugust rahvusvahelise akti või lepingut, mille suhtes me oleksime eksinud; ka mingeid eetilisi etteheiteid ei saa olla, sest nii meil kui mujal maailmas on selle õigustamiseks piisavalt argumente.

Sümbolid sünnivad sisimas

Kummaline on ette heita kuju paigaldamist teise kohta. Seda on maailmas ennegi tehtud, esmalt linna üldplaneeringust lähtudes, ja samuti ei saa siin olla mingeid juriidilisi või eetilisi probleeme. Olen ise ligi kümme aastat elanud Tallinnas ja minu meelest ei olnud see monument ümbruskonnaga harmoonias, aga parema puudumisel kõlbas ka selline lahendus. Ei olnud just silmatorkavalt häiriv. Aga paljusid häirib see, millised mälestusi ja tundeid see monument neis tekitab. Mõni hieroglüüf näiteks ei ütle enamikule mitte midagi, kui puudub tähendus, ei saa tekkida ka sümbolit ega sümboliseerimist. Kui tõlkida see hieroglüüf ning selgub, et kirjutada tuleb Stalin, saab see meile midagi juba sümboliseerida.

Ei ole vahest ülearune meenutada, milline riietus ja selle juurde käiv sümboolika oli Stalinile kõige armsam. Ei mäletagi, et oleks kusagil näinud teda pildil tsiviilriietuses. Permanentne, kogu elu kestnud sõda klassivaenlastega. Abstraktselt ja abstraksetest sümbolitest heietamine jäägu filosoofide töölauale. Tartus asuv Kalevipoja kuju hävitati kompartei käsul — see on vaid piisake sellest merest, millega kommunistid meie rahvustunnet alandasid ja millega Moskvas tegeldakse siiani. Siin on isegi “progressi” näha, sest meedias lokkab vaenu ja vihkamise õhutamine. Millisele riigikorrale võib seda kõige iseloomulikumaks pidada? Kommunistlikust režiimist vabanemisel paigaldasime taastatud kujul teise kohta ja sellega pole mingisugust probleemi. Samuti on terves maailmas korraldatud hulganisti sõjas langenute ümbermatmisi. Juudid on üsnagi palju haudasid lahti kaevanud ja toimetanud säilmed esiisade maale. Selle taga peab olema mingisugune erilaadne mõtlemise viis või maailma tajumine, kui kuju ümberpaigutamist peetakse taunitavaks, midagi salapärast ja mõistusega hoomamatut. Mõtlemine siin ei aita, kui siis ehk mingi analoogia otsimine, ja kõigepealt seostub see territooriumi tähistamisega. Territooriumi piiril liikudes uuritakse, kas kõik on endistes lõhnades ja värvides ning kui ei ole, siis uuendatakse, et taastada endine olukord.

Haudade ja hauakivide temaatika täiendamiseks järgnevalt üks pikem tsitaat Andres Tarandilt. “Küll aga tuleb seletada Vene võimukandjatele praegu ja ka Eesti venelastele (eriti noorematele, kes ei saagi neid asju mäletada), et nii pole olnud Eestis alati. Pärast Teist Maailmasõda hävitati stalinistliku asjaajamise korras ainult Tallinnas kuus surnuaeda täielikult. Need olid Kopli, Mõigu, Kalamaja, ning rooma katoliku (rahvalikult Poola), juudi ja Muhamedi kalmistud. Kolm viimast asusid hiljem Siselinna kalmistuna tuntud surniaia lähedal. Koplis ja Mõigus olid maetud saksa aadlikud ja linnakodanikud, Kalamajas põhiliselt lihtsad eestlased ja soomlased ja Poola surnuaiale küllap siis poolakatest ülekaaluga katoliiklased. Kuna tegemist oli põhiliselt 18. ja 19. sajandil Tallinnas elanud inimestega, on neile sõna „fašist” võimatu külge pookida, nagu Moskva propaganda püüab seda teha Eestiga. Neid kadunukesi ühendas ainult see, et hauakividel olid nimed kirjutatud „saksa tähtedega”, nagu Vene sõjaväe pruugis ladina tähti nimetati. Pärimuse järgi olevat paremate hauakividega vooderdatud Russalka juures merekallast. Mul oleks siinkohal lisada tõsielulist ühe eraldusjoone lähedalt, nüüdsest Kaliningradi oblastist, kus sõjaväes viibides tuli mul endal jefreitorina käsku täites kalmistut lammutada. Mäletan hauaplaatidest tehtud ehituse asukohta ja võiksin vabalt europarlamendi liikmetele sealset hauakivide kasutamist tutvustada, kui eraldusjoon tõepoolest kaob. Kõige seesuguse heastamiseks piisaks Venemaa välisministeeriumi avaldusest, kus öeldakse, et meie Venemaal oleme õppinud minevikust, vabandame teie surnuaedade hävitamise pärast ning soovime austada oma langenuid ilma nende kaudu uusi provokatsioone korraldamata. Ja kui nii juhtuks, ei oleks ka Tõnismäe mälestusmärgiga enam mingit probleemi ja ta võiks omal kohal seista ajast aega.” [5]

Õige ei ole ka Contra põhiväide, et pronksmees sümboliseerib eelkõige sõjas langenud sõdurit — ta on püstitatud sellise kavatsusega, kuid püstitatud kuju hakkab sõltumatult püstitajate kavatsustest “elama” oma elu, kandes kogu tähenduste gammat, kõiki rolle, milles sellise vormi kandjad on esinenud. Ta sümboliseerib ühest küljest fašismivastases võitluses langenut, aga ta sümboliseerib ka mõrvareid, kelle tegevuse läbi kaotas elu umbes 60 miljonit inimest. Kui kaks sarimõrvarit lähevad karvupidi kokku ja üks neist tapetakse, siis kas “võitja” tabamisel peaksime püstitama talle ausamba? Me võime end eneseõigustuseks lohutada, et millalgi oli see ajalooline paratamatus, aga me ei pea lõputult absurdi koormana kaasas kandma. Mitte pidama millekski süütuid ohvreid, kusjuures mõrvatute arv on ennenägematult suur. Fašismivastane võitlus on tähtis ka eestlastele ning mitte pelgalt sellepärast, et me ise sellest osa võtsime. Mida uuemad põlvkonnad, seda enam sümboliseerib pronksmees venelastele kunagist sõjalist edukust — siis me olime võimsad, võitlesime kangelaslikult ja võidukalt. Loomulikult mälestatakse ka langenuid, aga üha enam tõuseb esiplaanile sõjaline edukus ja sellega paratamatult ka sõja kui sellise heroiseerimine. Selline monument sümboliseerib seetõttu ka kunagist jõudu ja võimsust ning sellise monumendi kõrvaldamist võidakse tajuda justkui jõu allikast ilmajäämist.

Ei ole tähtis, kus see monument saab tulevikus seisma ja selle täielik kõrvaldamine ei oleks mineviku absurdsusest tingitult meelepärane ka paljudele eestlastele. Situatsiooni paranoialikkus avaldub selles, et kui mõlemad pooled võtaksid jäiga seisukoha, siis ei saa täielikku leppimist olla kummalgi juhul: ei siis, kui pronkssõdur oleks jäänud endisse kohta, ega ka siis, kui see oleks avalikkuse eest igaveseks ära viidud. Sõda on täiesti arulage ettevõtmine ja eriti on seda Teine maailmasõda, ja mitte ainult eestlastele. Meie minevik on täis košmaare ja arutusi ning seepärast on monumentidel, mis kõike seda meenutavad, kõige parem koht siiski kalmistul või mõnes varjulises kohas — et poleks vaja iga päev meenutada neid jubedusi, vaid ainult siis, kui selleks on sisemine vajadus või mingi oluline päev. Kompromissina võiks olla vastuvõetav selle monumendi isegi veelkordne ümberpaigutamine, nt sobivasse kohta Lasnamäel. Senised protesteerijad tegutsesid pimedas vihas ja nendega ei olnud põhimõtteliselt võimalik seda teemat vastaspoolt respekteerides käsitleda. Ja ammugi on välistatud, et valitsus hakkaks läbirääkimisi pidama huligaanide või kellegi juhitud hüpiknukkudega kui kahurilihaga. Kui kired vaibuvad, alles siis on mõeldav dialoog — kui see probleemistik üldse on suhteliselt lühajalise dialoogi korras käsitletav. Minevikust on vaja üle saada ja andestada, ükskõik milles ülekohus ka seisnes. Kahjuks tegutsevad kurjad jõud, mis püüavad seda igati takistada.

Mõeldes mõnele viimasel ajal loodud mälestusmärgile, on raske mõista, miks langenutele pühendatud mälestusmärk peab tingimata kujutama sõjameest. Kindlasti ei ole asi kunstnikes, vaid tellijates. Eestis ju ometi on piisavalt loovat mõtet ja disainioskust ning kinnituseks sellele on Tartus asuv rukkilill, mis sümboliseerib samuti kannatusi ja nendele allajäänute surma. Kui inimkonnal on pikemas perspektiivis tulevikku, siis paratamatult saabub millalgi aeg, kus kõik otseselt sõda ja vägivalda tähistavad ning meenutavad monumendid korjatakse kokku ja parimal juhul seatakse nad ritta maaaluses keldris. Sissepääs alates mingist vanusest ja ülemäärane tarbimine keelatud, st kui kord oled käinud, siis niipea uuesti ei saa. Kui keegi teab öelda, et sellist aega ei tule, siis on praegune tsivilisatsioon määratud hukkumisele — muid variante ei ole. Teise maailmasõjaaegne periood (ja sellele eelnev, seitse-kaheksa aastat kindlasti) oli täis absurdsusi igas vallas, ideoloogias, poliitikas ja mujalgi. Sõjatandril muidugi eriti silmatorkavalt, ja kui püstitada märk, mis otseselt viitab sellele ajale, siis kantakse kunagine absurdsus üle kaasaega.

Eriti silmatrokavalt avaldub absurdsus Stalini rollis, temasse koondub ajastu vastuolulisus kõige grotesksemal kombel. Ei ole maailmas vist kedagi teist, kelle surma oleks saatnud sedavõrd suur pisaratemeri, kuid samas ei ole teist sellistki, kelle surmakülvav tegevus oleks sedavõrd paljude hukkunute omakseid pannud pisaraid valama. Praegusel ajal Venemaal Stalinit enam taga ei nuteta, aga ainuüksi sellest ei piisa. Taoliste märkidega ei ole võimalik sümboliseerida ainult midagi head, sest ükskõik kui heade kavatsustega seda ka tehakse, toob see tegija tahtest sõltumatult kaasa mingi koguse saasta. Niisuguste projektide realiseerimisel peab evima kas masohhistlikke kalduvusi või mõttetut eneseohverdust mingi kinnisidee realiseerimiseks.

Punaterror tuleb kuritegelikuks kuulutada

Abstraktsetest akadeemilistest heietustest ei ole rohujuure tasandil kasu, seepärast veel mõnest saatusest, milles kompartei tegevus mängis määravat rolli. Mis põhjusel peaksid näiteks tuntud vaimse meistri Gunnar Aarma lapsed ja lapselapsed austama pronksmeest või sinna lausa lilli viima. Gunnari isa oli jõukas ärimees ning, olles millalgi vene intelligentsiga piisavalt suhelnud, ei osanud ta okupatsioonivägede saabumist seostada terroriohuga. Neil oli küllalt võimalusi Eestist lahkuda, aga nad ei osanud midagi karta. Täiesti süütud inimesed arreteeriti ja saadeti Siberisse. Esmalt kümme aastat asumist, siis uus arreteerimine ja Gulag. “Et ma seda nälga hästi tunnen peaks tõendama see, et mu vanem poeg suri nälga, ema suri asumisel, isa tapeti laagris,” kirjutab Gunnar Aarma [6]. “Esimene kohus oli talve lõpul. Ilus päikesepaisteline ilm oli. Mind pidi välja viidama autoga vanglahoovist. Väga kaua aega juba ei olnud välisõhku üldse saanud. Sel hetkel, kui uks lahti tehti ja väljast ere päikesevalgus voogas vastu, mina tuikusin — lõi uimaseks lihtsalt — tegin ühe sammu vasakule ja samal hetkel see vahtkonnaülem lõi mulle nagaanipäraga vastu hambaid nii, et ainsa hoobiga lendas mul suust ühelt poolt neli hammast ja teiselt poolt neli hammast.” [7]

Gualgis toimuv “kohtupidamine” seisnes järjest uute laest võetud süüdistuste fabritseerimises, süüdistati spioneerimises Saksamaa heaks, siis Inglismaa kasuks. Vahemärkusena tasub juhtida tähelepanu sellele, et äsjases vene delegatsioonis oli tegelasi, kelle meetodid olid hämmastavalt sarnased kunagise KGB ohvitseride tööstiilile, lihtsalt proovitakse üksteise järel suvalisi süüdistusi, küll mõnega ikka edu saavutame. Aarmat süüdistati usulises kihutustöös, sest avaldas millalgi artikli Kölni katedraalist. Kui kellelegi õnnestus süü külge kleepida, siis said piinamistega oma eesmärke saavutanud KGB ohvitserid endale linnukese kirja “probleemi” edukast lahendamise eest. On ime, et Aarma nendest katsumustest eluga pääses, see õnnestus vaid väga vähestel, ja ilmselt oli siin otsustavaks Aarma joogas omandatud teadmised, oskused ja teatav treenitus. “Me võime muidugi maha materdada kõike ja ega mina ei salli ka kolme asja: vene keelt, sest selles keeles on meid represseeritud; punast lippu, sest selle all toimus kõik, mis toimus; ja komparteid. Need kolm asja on mind jälitanud kõik need viiskümmend aastat, mis ma olen olnud sunnitud elama Vene impeeriumis, aga ma pean siis kohe juurde lisama, et minu parimad sõbrad on olnud venelased, kuid nad ei ole mitte Eestimaal elanud.” [8] Vastumeelsus vene keele kõla suhtes on Gulagist läbikäinu puhul psühhholoogiliselt mõistetav, aga Gunnar Aarma sugune isiksus oskas ja suutis selle asjaolu hoida lahus muust, lahus rahvusest, sõprusest ja igapäevasest suhtlemisest.

Kas pärast möödunud sajandi keskpaika siia elama asunutele tuleks esitada lausa kõikide eestimaalaste saatused, kes elasid Eestis 1940. aasta alguses; kas ainult siis oleksid nad suutelised tegema üldistusi ja õiglaselt hindama bolševistliku diktatuuri rolli? Inimesed on erinevad, mõnele piisab vähesest, mõni vajab veendumiseks rohkem materjali ja aega sellega “harjumiseks”. Ja tundub, et on mingisugune kildkond neidki, kellele on ükspuha, kes siin varem elas, ja ammugi ei huvita neid see, mis neist sai.

Mis puutub Eesti okupeerimisse, siis piisavalt haritule või lihtsalt loomupäraselt intelligentsele ei ole siin vajagi erilist ajalooliste faktide uurimist; Ribbentrop-Molotovi pakt, muud dokumendid, represseerimised ning kogu komejant valitsuse asendamiseks kommunistliku nomenklatuuriga annab sellele piisava tõenduse. Ajalooprotsesside vähegi sügavamal tunnetamisel piisab vaid kuupäevadest, millal kolm endist Balti vabariiki viidi NSVL koosseisu. Need on sedavõrd lähestikku, säärase sünkroonsuse ilmnemiseks peaks vastasel korral kaaluma mingi demiurgi osalust selle teostamisel. Ajaloo kulgemises justkui mikrosekundilise täpsusega ostsustavad kolm iseseisvat riiki järsku oma suveräänsusest loobuda ning ühinevad impeeriumiga, pealegi veel kuritegeliku režiimiga. Kolm korraga masohhismi langenud rahvust? Kui venelased peavad Stalini diktatuuri “normaalseks”, siis teist võimalust ei ole. Sellisel juhul peaks leiduma dokumente ja fakte tihedast koostööst kolme riigi vahel, et kogu protsessi kooskõlastada, kuid selle kohta ei leidu kõige vähematki. Selle loo uurimisele võiks kainelt hinnates veidi rohkem aega kulutada siis, kui nt kaks riiki oleks ühinenud samaaegselt, aga kolmas oleks teinud seda enne neid vähemalt pool aastat ja võib-olla on seegi intervall taoliste otsuste ja protessside jaoks liialt lühikene. USA ei ole seda ametlikult tunnistanud iialgi ja enamikule lääne intelligentsist oli asi pikemalt uurimata niigi selge. Lõks lihtsameelsetele või vaimust vaestele, kes on üritanud “tõestada”, et mingit jõuga anastamist ei olevatki olnud, sellega vaid demonstreeritakse kas oma piiratud mõttelaadi või laotatakse meie ette oma silmakirjalikkus ja autunde puudumine. Tõde austav inimene vastutab oma sõnade eest.

Mõnel ajal ja mõnel pool on tehtud avaldusi, et okupatsiooni ajal toimunu vajab kompenseerimist. Sellisteks avaldusteks ei ole piisavalt alust, mistõttu Venemaa keeldumine selliste pretensioonide rahuldamisest on igati õigustatud. Esiteks, kui rääkida inimkaotustest, siis mõnel pool laialt praktiseeritud hukkunute eest kompensatsiooni nõudmine tundub pehmelt öeldes kummaline. Kui inimene on saanud vigastada, siis on kompensatsioon tervisekahjustuse eest omal kohal, aga mõnel pool on seegi omandanud pentsikud mõõtmed. Surnute eest ei ole võimalik kellelgi esineda, sest kas me teame ikka, mida nemad sellest arvaksid, kui neil oleks võimalik rääkida. Kompensatsiooni taotlejad ei ole sellele mõelnud, mida kannatanud võiksid arvata, ning räägivad mingitel üldistel kaalutlustel. Nõuda mõrvatu eest kompensatsiooni on umbes samaväärne sellega, kui pakkuda kellelegi miljoneid tingimusel, et ta teatud aja möödudes ja elu nautides lubab end piinata ning lõpuks ka sadistlikult mõrvata. Mis tahes majanduslikku või muud laadi argumendid ei saa kõigutada seda, et inimelu on püha (kas või ainuüksi A. Schweitzerile mõeldes), mistõttu selle kaotust ei saa korvata miski. See on samuti teema, mida ei ole võimalik mõistusega lõpuni lahti seletada, ka mitmevalentset loogikat appi võttes. Ja kui kompenseeritakse, kas siis minnakse rahuldatult pronksmehele lilli viima? Milline summa võiks näiteks rahuldada Aavo-Eerik Vooremaad, et ta seda teeks? Kompensatsiooni saades võib end vaimses plaanis blameerida ja seada absurdsesse olukorda, seda taotlenud ja saanud inimeste hingeelus on mingi tõsine kõrvalekalle. Paljudel juhtudel toimiti ehk üldistel kaalutlustel ja neile, kes ei tea mida nad teevad, on teadagi kergem andestada; nad saavad end küll välja vabandada, aga absurdist vabanemine vajab veel tõsiseid pingutusi.

Mis puutub sõjas tekitatud purustustesse, siis siingi ei ole olukord lihtne. Sõjajärgses taastamis- ja ülesehitustöös on kahtlemata Venemaal oma osa, nagu muuski sfääris. Asjaolu, et see ei olnud just selline, mida meie oleksime tahtnud või teinud — kui meil oleks olnud selleks vabadus –, ei ole piisav argument. Seda, et vene rahvas oli samuti diktatuuri ohver, ei ole võimalik vaidlustada — ka Venemaal ja venelastel ei olnud võimalik vabalt toimida. Ei teadvustata, et diktatuurist vabaneda on tõesti ülimalt raske. Kui näiteks Saksamaad ei oleks suudetud sõjaga purustada, siis ei ole üldse võimatu, et taoline võim oleks eksisteerinud veel mitukümmend aastat “inimnäoliseks” arendatud natsionaalsotsdempostmodernse moodustisena.

Sõjakahjustuste üle polemiseerimisel ei ole samuti võimalik kõike mõistusega haarata. Kui tahes suure kompensatsiooniga ei saa me enam tagasi seda, mida kunagi hüüti Läänemere barokk-pärliks. Kunagine Narva on jäädavalt kadunud, selle asemel on nüüd midagi muud — ja see on objektiivne paratamatus. Kui üldse kompenseerimisest rääkida, siis ainult mingites spetsiifilistes küsimustes, ja see jäägu pigem Venemaa hea tahte avalduseks. Iseasi on konkreetsete varade tagastamine, selleks on vististi olemas rahvusvaheliselt tunnustatud normid, mistõttu see ei puuduta otseselt antud teemat. Ja kõike ehk polegi väga vaja tagasi ihaldada, aeg-ajalt jutuainet pakkuv presidendi ametikett on asi, mida Stalini ajal on näppinud ehk kümned, kelle käed on olnud verised. Seda on rüvetatud, mistõttu vajaks kindlasti teataval viisil puhastamist. Moskvale allunud ühe partei diktatuuri ajal vaikiti kooliõpikutes paljudest asjadest, sellest, mis kodanlikus Eestis oli head ning sellest, mis nõukogude diktatuuri ajal oli kurjasti ja halvasti. Minu vanemad olid samuti Tartu Maarja koguduse liikmed, mistõttu teadmine Aksel Vooremaa ja 192 temaga sama saatust jaganud tsiviilisiku mõrvamisest oli teada juba väga varakult. Ja palju muudki. Vene sõjavägi avas Teise maailmasõja ajal Eestis aset leidnud kuritegude registri, ja seda juba enne sakslaste kallaletungi Venemaale. Mis puutub aastaisse enne 1945. aastat, siis suurel osal Eestis elavatel venelastel puudub selle kohta ajalooline mälu, mistõttu nende juured on endiselt mujal.

Paljudes suguseltsides on valdavalt inimesed, kes rändasid siia alles möödunud sajandi seitsmekümnendatel, kui Tallinas ja mujalgi käis hoogne ehitustegevus. Sellistel suguseltsides ei ole noorematel kelleltki küsida, kas koolis räägitu vastab täielikult tõele või mitte, nii isal, kui vanaisal, onul või kellel tahes sugulastest puudub selle aja kohta vahetu teadmine. Enesestmõistetavalt usaldab iga kasvav põlvkond esmalt oma vanemaid ja kõige lähedasemaid sugulasi. Enamik inimesi usaldab jäägitult oma ema ja isa ning teisi lähedasi. Kui ajalooline mälu puudub, siis parimal juhul võidakse kinnitada, et meie ei tea täpselt ega üksikasjalikult seletada, kuidas siis oli. Noorem generatsioon satub siis mõneti peataolekusse, sest ta peab leidma vastused iseseisvalt, aga informatsiooni on mitmesugust, ka desinformatsiooni.

Aga mitte miski ei saa õigustada märatsemist ja akende purustamist. Kui praegustele kooliõpikutele saabki etteheiteid teha, siis kommunistliku diktatuuri ajal olid õpikud veelgi viletsamad. Ükski eesti kooliõpilane ei läinud sel põhjusel kuhugi laamendama ja aknaid sisse peksma. Pigem naerdi nende õpikute üle ja üritati õpetajaid kiuslike küsimustega täbarasse olukorda asetada. Kommunistliku diktatuuri ajal oli muust maailmast raamatute ja üldse igasuguse informatsiooni saamine praktiliselt nullini viidud. Praegusel ajal on mis tahes informatsioon kergemast kergemini kättesaadav — kui õpikus esitatu ei rahulda, siis ei tohiks mingiks probleemiks olla täiendava informatsiooni leidmine ja kontrollimine, kas õpikus esitatu vastab tõele. On juhitud tähelepanu, et vene kooliõpilasi ei rahulda see, mis on õpikutes kirjutatud. Kui ongi probleeme, siis miks peaks selles midagi katastroofilist olema. Mingis õpikus ei saa kindlasti probleemi juured olla, siin peab olema midagi muud.

Maailmas leidub küllaldaselt autentset informatsiooni, et kuulutada stalinlik punaterror kuritegelikuks ja vajadusel keelustada kogu kasutusel olnud militaarne sümboolika. Ja ei leidu mingeid rahvusvahelisest seadustest ja lepetest tulenevaid piiranguid, mis takistaksid Eestil teha seda iseseisvalt. Selleks pole vaja enam mingeid uuringuid, teaduslikke konverentse vms. Vajadusel võiks sellekohase eelnõu kas või hommepäev riigikogus käiku anda.

Ka venelased ise on ohvrid

Kiirustamiseks pole muidugi vajadust, enne ikka üheksa korda mõõta. Ja kuidas läänelikus demokraatias olekski võimalik ükskõik millisel riigil meie otsust vaidlustada ning üritada kaitsta ajaloo kõige suuremat terrorit. Meil ei ole sellega asja, kas teised riigid tulevad sellega kaasa, või mitte, see on nende probleem. Aga muidugi on eelistatavam teha seda koostöös teiste riikidega. Venemaa on võtnud endale voli räigeks kampaaniaks laial rindel ja kui selles osas lähiajal midagi ei muutu, siis on meil on täielik voli kuulutada kommunistlik režiim kuritegelikuks ning vajadusel keelustada sellele režiimile omased sümbolid.

Seda, mis vene meedias praegu toimub, ei saa olla üheski pikaajaliste traditsioonidega euroopalikus riigis. Demokraatia ei tähenda, et kõik on lubatud, mistõttu vihkamise ja vaenu levitamine ei kvalifitseeru mingil juhul demokraatiale omase vabaduse alla. Venemaal justkui toimivale “demokraatiale” viidates püütakse väita, et riigil ei olevat võimalik ühtki vaenuõhutajat korrale kutsuda. Kui fikseerida punase diktatuuri kuritegelikkus, saame fikseerida ka suure osa sellele diktatuurile omasest poliitilisest arsenalist. Siis oleks võimalik konkreetselt protestida, et nõuda eemaldumist kunagisele kuritegelikule režiimile omastest või sarnastest võtetest.

Sümboolika keelustamine ei lisaks praegustele probleemidele juriidilisest või eetilisest aspektist kuigipalju, sest meil on niigi täielik õigus kõrvaldada mistahes monumenti Eesti pinnalt, kui leiame selle vajaliku. Punaterrorile hinnangu andmine peamiselt lihtsustaks rahvusvahelist suhtlemist ning võimaldaks vältida pidevaid selgitusi, miks, kus ja millal. Ja muidugi annaks võimaluse kas või igapäev saata Moskvasse diplomaatilisi noote. Neil on olnud kõvasti üle kümne aasta aega, et minevikule selg pöörata, mistõttu armuaeg hakkab täis saama.

Mis puutub mõnest üksikust riigist tulnud punaterrorist teadmatute protestidele, siis põhimõtteliselt ei ole me kohustatud kellelegi selgitusi jagama. Me võime ka neile vastata protestiga, miks nad kaitsevad kuritegeliku reziimi tegusid. Vajalik informatsioon on tänapäeval üsnagi kergesti leitav ja teadmatus on teadmatu, aga mitte meie probleem. Jätkem ükskord hala, et meie ajalugu ei tunta piisavalt hästi — ei ole meie asi teadmatust või kirjaoskamatust likvideerida. Tegelikult teatakse küll — kasvõi meile toetust avaldanute arvu vaadates, aga kogu maailma teadmatust ei suuda me iial kaotada. Me võime aidata, kui keegi seda vajab, aga me ei ole kohustatud seda tegema justkui misjonitööd. Me räägime asjast täie vastutustundega ja ootame sama ka kõikidelt oponentidelt.

Sümboolika keelustamine ei ole möödapääsmatult vajalik. Kui seda üldse kellelegi vaja on, siis võib-olla Venemaale ja venelastele, et vabaneda mineviku taagast. Distantseeruda kõigest negatiivsest, mis minevikus on olnud, ja võtta kaasa ainult hea ja positiivne. Just kollektiivsel teadvusel lasuv minevikukoorem, paljudel alateadvusse surutud hirmudena ja kõige ignoreerimises, mis võiks senist identiteeti ohustada ning murendada Brežnevi ajal loodud klantspilti. Minevikul on palju nägusid ja ükski ei ole see ainuõige. Keegi ei ole täiesti süütu ja keegi ei ole täiesti rikutud. Võitlus sümbolitega on üsnagi mõttetu. Svastika on hinduismis püha sümbol ja kui Indias kasutatakse seda vastavas kontekstis ja eesmärkidel, siis mis võib meil selle vastu olla. Euroopas on selle keelustamine põhjendatud, eriti kui seda püütakse kasutada kuritegeliku ideoloogia taaselustamiseks. Kui keegi kasutab seda kodus hinduismi praktiseerimisel, siis miks ta ei võiks seda teha?

Püha Paulus ütles Vana Testamendi seaduste kohta, et need olid mõeldud eelkõige pättidele ja kaabakatele: “Seadust pole seatud kõigile, vaid ülekohtustele ja tõrkujatele, jumalakartmatutele ja patustele, nurjatutele ja labastele, isa- ja ematapjaile, mõrtsukaile, hoorajaile, poisipilastajaile, inimröövijaile, valetajaile, valevandujaile ja kellele tahes muule, mis käib terve õpetuse vastu.” (1Tm 1:9-10). Kui puudub sisemine sündsustunne eristamaks eetilist ebaeetilisest, siis tuleb see fikseerida seadustega. Kommunistlike sümbolitega on lood veidi segased ja siingi hakkab vette sogaseks ajama eelnevatele aastatele omane absurd. Suurimatest repressioonidest on möödunud küllaltki palju aega, õige aeg on käest lastud ja kui läänes ei ole seda mingil põhjusel varem tehtud, siis punaterrorile poliitilise ja eetilise hinnangu fikseerimisel võivad paljud küsida, kus nad siiani olid. Õigustusi võib otsida reaalpoliitikast ja mujaltki.

Kõigele vaatamata on hinnangu andmine võimalik ükskõik millal ja mitte ainult sel põhjusel, et on aegumatuid kuritegusid. Kui on vajalik puudutada militaarsümboolikat, siis seda võib käsitleda konkreetselt seoses bolševistliku diktatuuriga, seostamata selle kasutamist teistes riikides või sfäärides. Kui Venemaa nii oma sise- kui välispoliitikaga teisi riike lausa sunnib seda tegema, siis paratamatult tuleb see, mis tulema peab. Mineviku painest vabanemine on kõige vajalikum just Venemaale, sest mineviku heroiseerimine toob seal olnud hea kõrval paratamatult kaasa ka halva, mis seal leidus. Venemaast tõeliselt demokraatliku riigi tekkimine on takistatud just punaterrori ebapiisavast käsitlemisest, aga läänele pole Venemaa kiire demokratiseerumine ja sellest algav majanduslik kasv ehk olnudki see kõige soovitum variant. Lääs on rahul pigem sellega, kui Venemaa on minevikuga kätest-jalgadest seotud, sest siis on tema majanduslik konkurentsivõime väiksem. Läänes soovitakse võimatut: ühest küljest tahetakse enda kõrvale demokraatlikku Venemaad, teisest küljest pigistatakse silmad kinni, ega öelda resoluutselt välja hinnangut minevikus olnud terrorile. Asjaolu, et käesoleval ajal ei ole kellelgi alust nõuda Venemaalt mingit kompensatsiooni, lihtsustab tunduvalt hinnangu andmist. Ei ole vaja mingeid kohtuistungeid või -protsesse, aga nende soovimine või neist unistamine ongi ilmselt olnud üheks põhjuseks, miks seda ei ole siiani suudetud teha. Igasuguste sõjakahjustuste hüvitamine on omal kohal ikkagi vahetult pärast sõja lõppemist ning sedavõrd suur ajaline intervall teeb sellised nõuded mõttetuks, tahab siis seda keegi tunnistada või mitte.

Kuna punasele terrorile rahvusvahelisel tasandil hinnangu andmine saab sisaldada vaid eetilisi, poliitlisi ja juriidilisi aspekte, siis on sellel ka teatavad eelised. Kõige olulisem on kindlasti see, et seda protsessi on võimalik korraldada suhteliselt kiiresti ja “valutult”, seejuures antud hinnangus ei pea Venemaale esitatama mingeid väga konkreetseid nõudeid. Tuleb vaid üldises sõnastuses nõuda loobumist bolševistlikule diktatuurile ja üldse kommunistlikule ideoloogiale omaste poliitiliste võtete kasutamisest. Kui see on fikseeritud, siis edaspidi avaneb lääne demokraatiale võimalus protesteerida või juhtida tähelepanu vastuvõetamatutele ilmingutele nii Venemaa välis- kui sisepoliitikas. Praegu käib suuresti vaid hämamine, räägitakse küll üldises plaanis demokraatiast ja selle põhiväärtustest, aga sellises dialoogis on Venemaal võimalik demagoogitsemisega sogases vees kalu püüda.

Kõik meie probleemid saavad alguse just olukorra absurdsusest: kuni läänes ei ole ühemõtteliselt hukka mõistetud maailmaajaloo kõige suuremat terrorit, seni peame igal sammul tõendama, et me ei ole kaamelid. See on tõesti absurdne, et puudub kogu demokraatliku lääne üksmeelne ja paberil fikseeritud hinnnang punasele terrorile. Sellest, et paljud inimesed ja riigid teevad seda vaikival kokkuleppel, ei piisa. Kuni puudub üldine hinnang, tuleks meil iga pisiasja korral küsida Moskvalt, kas nii ikka tohib, või siis läbida kõigis üksikasjus pikk ja vaevarikas tõendamine, mis iga kord kujuneb sisuliselt üldhinnangu andmisele sarnanevaks dispuudiks. Milleks seda korrata aina uuesti ja uuesti, tuleks teha see ükskord ära sellisel viisil, mis enam ei vaja kordamist. Moskva praegusi reaktsioone saab mõneti isegi mõista, sest kuna läänes ei ole terrorit ametlikult hukka mõistetud, siis on see justkui signaal, et kompartei minevikku võib lääne “standardite” kohaselt lugeda enam-vähem vastuvõetavaks.

Vaikimine tähendab nõusolekut: kui hinges mõistetakse terror hukka, aga sõnades seda ei öelda, siis sellega luuakse jällegi absurdne õhkkond. Kindlasti on Venemaalgi küllalt palju inimesi, kes oleksid huvitatud taolise hinnangu andmisest, kuid iseseisvalt ei suuda nad midagi. Venemaa ise ei suuda teha sellist otsust, mistõttu läänel tuleb aidata ja kasvõi enese jaoks fikseerida dokumentides hinnang punasele terrorile. Sellest oleks vähemasti moraalset tuge nendele jõududele Venemaal, kes on huvitatud sellest, et õhk saaks ometi kord puhtaks ja oleks vabam hingata. Kui lääs kõigele vaatamata loobub taolise hinnangu andmisest, siis tuleb poliitikutel Venemaaga suheldes tegeleda sellega päevast päeva, tuleb leppida sellega, et Venemaal tegutsenud kompartei on ametlikult justkui süütu, tuleb leida kompromisse ja Venemaale järeleandmisi tehes jälgida, et hundid oleksid söönud ja lambad terved.

Loe edasi