Aavo Kuslapuu: Häda sümbolite pärast 2

 (4)

Venemaa ja venelased olid samuti stalinliku režiimi ohvrid, nad ise on alati selle taha püüdnud varjuda, aga selle teesiga ei ole võimalik haarata kogu probleemistikku. Kui kurjus saab võimule, siis seda on raske taltsutada. Sakasmaal oli selles suhtes “lihtsam”, sest väline surve lahendas olukorra. Venemaal on raskem, sest tal tuleb iseseisvalt toime tulla. On illusioon, et sõjas võib olla võitjaid. Võitja muidugi on, aga rangelt võttes saab sõjas ainult kaotada; kõik on kaotajad ning küsimus on pigem selles, kelle kaotused on suuremad, kes enam ei jaksa. Ja midagi võidab isegi kaotaja, sest fašismist vabanemine oli Saksamaale kindlasti võiduks. Kui etendustes tänavatel kuulutatakse kogu oma olemusega punaterrori läbiviijaid “süütuteks” käsutäitjateks, siis tuleks avaliku korra tagamise nimel kasutada seaduse jõudu ning keelustada Eestis avalikes kohtades kõik Teisele maailmasõjale ja selle tagajärgedele sihitud üritused ja meeleavaldused — kuni meil eksisteerib kergesti provokatsioonidele ning desinformatsioonile alluvaid inimesi. Enesestmõistetavalt ei saa selline keeld haarata langenute mälestamist ja üldse sellist, mis euroopalikus kultuuriruumis peab olema tagatud igale inimesele.

Sõja heroiseerimine on nagu vehkimine kahe teraga mõõgaga, võib ka endale lõikehaava tekitada. Minus on paraadide jälgimine maast-madalast tekitanud kahetisi tundeid: ühest küljest ülevuse tunnetus, turvalisuse sisendus jms, teisest küljest poeb hinge mingi võikuse moment ja abitus võimaliku vägivalla vastu. Nooremas eas pakkus huvi tehnika vaatamine, ega muu eriti ei huvitanudki. Juba ammu ei huvita enam seegi. Kui oleks olemas üdini eetiliselt võidelnud sõjavägi, aga sellist ei ole ja ei saagi olema. Kas või viimase aja võitlusi vaadates on selge, et ükskõik kui heade kavatsustega sõda alustatakse, toob see paratamatult kaasa sellist, mida hiljem tuleb häbeneda. Sõdur, kes uhkelt marsib, sümboliseerib võitu ja õigluse kehtestamist, aga ta sümboliseerib ka kõike seda kurja, mida selles vormis inimesed on teinud. Paraadiga ei ole võimalik tõsta poodiumile ainult head, mistõttu paratamatult ülistatakse ka kurja, tsiviilisikute mõrvamist jne. Aga võitjatele on ju kõik lubatud? Sõjas ei ole võimalik absurdi vältida ja mis tahes asjaoludel sõda meenutades või tähistades taastatakse kunagist absurdi endas üha uuesti ja uuesti. Millalgi tulevikus hakatakse ka paraadidel marssimisele vaatama kui ajaloo anomaaliale, kui toore jõu ülistamisele.

Täiesti mõeldav on vastuseks Venemaa tegevusele ÜRO-s püüda esitada vastukaaluks lahendamiseks probleem, miks Venemaa püüab mõnitada ja alandada riike ning inimesi, kes ei nõustu laulma tänusõnu punaroimareile, kes nende vanemaid ja sugulasi mõrvasid või piinasid. Midagi pole teha, ajalugu juba on mitmetahuline ja teadmatus ei saa olla õigustuseks. Me peaksime hoiduma igasugustest aktsioonidest tänavatel ja mitte laskuma oponentide tasemele. Nende teod räägivad ilmekalt, kes on kes ja mis on mis. Purustatud aknaid ja muid vandaalitsemise tagajärgi on võimalik raha eest korda teha, ja nagu ütles ühe Erich Maria Remarque romaani tegelane: kõik, mida raha eest saab, on odavalt saadud. Kui mõnele see kuigipalju ei ütle, siis hädapärast sobib ehk meenutada Kaval-Antsu: las põleb, raha tuleb. Väärikust ja lugupidamist on tunduvalt raskem taastada.

Maine puhtana hoidmine on iseenesest väärtus, aga see on ka poliitiline kapital, mis võimaldab kergemini enda väärikuse eest seista ning vältida asjatuid probleeme ka meie toetajatele, keda praeguseks peaks lääne kultuuriruumis olema valdav enamus. Tegelikult ei oleks meil seda teemat vaja suureks paisutada, aga just Venemaa on olnud see, kes meilt lausa norib, et ütleksime välja alasti tõe, mida kõik niigi teavad.

Kui senine olukord jätkub, siis on meile ainsaks lahenduseks algatada rahvusvahelisel tasandil punasele ja verisele minevikule hinnangu andmine. Meil on millega vastata, seda enam, et Venemaal juba aastaid kestvates protsessides võib näha ohu allikat kogu Euroopale. Läänes ei osatud ette näha NSV Liidu lagunemist ja nüüd, oodates sinisilmselt Venemaa demokratiseerumist, võidakse samasuguse jahmatusega olla tunnistajaks hoopis millegi muu sünnile. Kõik diktatuurid on alguse saanud sellest, et ei ole suudetud õigeaegselt ja adekvaatselt reageerida. Aga hiljem selgub, et ei suudeta enam tõkestada. On enam kui kaheldav, et Venemaal toimub see ilma et Euroopa avaldaks vajalikul määral poliitilist survet. Venemaa demokratiseerumise ebaõnnestumisel satuksid kõige suuremasse ohtu just venelased ise, esmajoones tavalised tööinimesed. Nad kannatavad juba niigi selle all, vaadates kas või olukorda armees ja mujalgi. Kui Venemaal on kavatsus püüda igavesti “varjata” oma minevikku, siis viimasel ajal aset leidnud aktsioonid ja sündmused teevad neile pigem karuteene ja hoopiski kiirendavad punaterroriga seonduva käsitlemist rahvusvahelises plaanis.



[1] Antoniuse Õue verine punaminevik
[2] Okupatsioonide muuseum
[3] The Silent Voices Of Stalin’s Soviet Holocaust And Mao’s Chinese Holocaust
[4] Freedom of Speech and the Holocaust
[5] The Silent Voices Of Stalin’s Soviet Holocaust And Mao’s Chinese Holocaust
[6] Kõnelused Gunnar Aarmaga, Tallinn 1998, lk 14
[7] samas, lk 36
[8] samas, lk 13