Aastas 200 eurot "annetav" lapsevanem: neid, kes ei maksa, hakatakse avalikult läbi lillede mõnitama
"Kevadeti ekskursiooniraha 20 eurot, muud ei midagi," vastatakse 85 õpilasega külakoolist.
"Korjatakse ca 25-30 € poolaasta kohta ning see sisaldab tööõpetuse abimaterjale ja mõndasid ekskursioone. Lisaks kulupõhiselt suuremad välisreisid ja teatripiletid," teatab üks lugeja.
"Meil küsitakse kord aastas klassiraha. Teatrid ja sellised asjad muidugi lisaks ja seda ma pean normaalseks, aga kui hakataks mitmesaja-euroseid nõudmisi esitama, siis sellega ma küll nõus ei oleks," tunnistab teine.
"Prantsuse Lütseumis on raha küsitud juba vähemalt kümme aastat ja summad on suurenenud iga aastaga. Ma algul paar aastat maksin, aga siis lõpetasin ära, kuna mulle tundus, et selle raha eest seal midagi väga mõistlikku ei tehta. Paar korda aastas tuleb kiri lapsevanematele, et kes on maksnud ja kes mitte. Selline asi on alandav ka lastele, kelle vanemad ei maksa seda hullust, seega selle peaks lõpetama või vähemalt mitte suurele ringile inimestele teatama, et kes on maksnud ja kes mitte," leiab kolmas.
"Tean, et näiteks Viimsi Keskkoolis pressiti vähemalt ühe klassi õpilaste vanematelt välja tohutu summa õpetajale hiiglasliku kingi tegemiseks, suvalise klassi lõpetamise puhul – polnud isegi üheksas ega kaheteistkümnes. Kahju lausa vanematest, kes elavad palgapäevast palgapäevani ja siis peavad suutma rikkuritega samal pulgal olla," räägib lugeja.
"Lasteaias puutusin sellise asjaga kokku. Mõnuga maksjad on üldiselt need, kelle lastel on käitumisprobleemid, millega vanem ei soovi tegelda ning siis soovitakse annetuste abil kasvatajate soosingut osta. Vähemalt osaliselt see ka toimib. Sellised vanemad korraldavad ka kallite kingituste tegemist ning püüavad sundida vaevalt ots-otsaga kokku tulevaid peresid samu summasid maksma. Kui vaja, siis ka alanduste ja pilgetega," teab teine rääkida.
"Kümme aastat tagasi käisin ise ka ühes Tallinna eliitkoolis. Tol ajal olid tavaliseks 3000-5000 krooni suurused annetused, mis olid "vabatahtlikud", aga reaalsuses pidid kõik vanemad seda maksma, sest väga lihtne oli õpilasi koolist välja visata. Isegi on meeles selline konkreetne juhtum, kus üks mitte kõige helgema peaga neiu sai põhikooli lõputunnistusele üsna kesised tulemused, aga kuna rikas isa maksis kuuekohalise summa "annetuseks", siis loomulikult pääses neiu gümnaasiumisse edasi õppima," meenutab kolmas.
"Ise olen ka lapsevanem, kes maksab oma 13-aastase lapse eest kooli nn annetust 200 eurot. Kui ei maksa, siis ikka igasuguseid asju lubati teha. Eelmisel aastal maksin neljas osas, sel aastal ühe summana. Karm, aga tõsi. Kui tahad oma lapsele natukenegi kõrgemat taset, siis pead välja käima. Meie klassis neid lapsevanemaid, kes ei maksnud, mõnitati läbi lillede ja avalikult. Muidugi on meie palkade juures mõnel perel raske sellist summat välja käia. Riik on süüdi. Kui riik ei maksa, siis maksavad lapsevanemad. Kuskilt see raha peab ju tulema. Samas ma näen, et kooli tase on kõrgem, ja tundub, et raha läheb ikka õigesse kohta," arvab üks kommenteerija.
"Kui lapsevanemalt nõutakse mittemaksmise korral seletuskirja, siis on tegu väljapressimisega. See on otsene vihje, et kui ei maksa, siis vii oma laps minema. Raha või midagi muud kooli heaks on alati organiseeritud, kuid seda tehti eraviisiliselt, vanematega, kelle hea majanduslik seis ja positiivne suhtumine olid teada. Mitte mingil juhul ei tehtud midagi, mis vaesemaid peresid oleks kuidagi riivanud või andnud annetajate järeltulijatele põhjust ülbama hakata. Ühes maakoolis maksis firmaomanikust lapsevanem kinni mitme klassi teatrikülastused, kuid keelas seda mainida. "Muidu lähevad ülbeks, hakkavad teistele nina alla hõõruma ja siis on tüli majas", kartis ta oma laste pärast. Jahuti siis midagi sellist, nagu oleks vald ootamatult heldeks läinud, aga paraja udususega," seletab teine.
