Aastakümnetagune soomlaste röövimine erineb eestlaste röövist nagu öö ja päev

Eesti ei ole ainuke riik, mille kodanikke on välismaal röövitud. Lähim näide on pärit põhjanaabritelt soomlastelt, kellest kaks rööviti 11 aastat tagasi Malaisias.

See pantvangikriis erines (eriti kommunikatsiooni mõttes) aga Eesti omast täielikult.

Nn Jolo saare pantvangikriis sai alguse 23. aprillil 2000. Kaks soome turisti rööviti koos üheksa ülejäänud lääne turistiga Malaisias Sipadani saarel ning viidi kaatritega Filipiinidele Jolo saarele. Nõupidamised pantvangide vabastamiseks Filipiinide valitsuse ja röövlite ehk islamistliku rühmituse Abu Sayyaf vahel algasid juba 29. aprillil, kuid juba nende alguses hoiatasid kohalikud võimud, et nõupidamised võivad kesta kuid.

Mehed vabastati lõpuks pärast viis kuud kestnud vangistust. Kusjuures vahendajaks lääneriikide ja Jolo saarel pesitsenud röövijate vahel oli praegu oma riigis verist kodusõda pidav Muammar Gaddafi.

Röövitud eestlaste juhtumist erineb kahe soomlase juhtum muidugi juba seeläbi, et väga avatud kommunikatsiooni rakendasid eelkõige röövlid ise. Juba kuus päeva pärast röövi lubati pantvangide juurde arst ning nendega koos ka esimesed välisajakirjanikud, kellel lasti ka pantvange videokaamera ees intervjueerida. Tegemist oli inimröövlite teadliku valikuga — emotsionaalsed videokaadrid kannatavatest, segaduses pantvangidest pidid nonde kodumaal heidutavalt ja seega röövlite nõudmiste suhtes pehmendavalt mõjuma.

Erinev oli ka Euroopa liidu suhtumine. Kuna röövitute hulgas oli kaks soomlast, kolm prantslast ja kolm sakslast, moodustati juba paar nädalat pärast röövi Euroopa liitu esindav rühm Abu Sayyafiga peetavatele läbirääkimistele. Soome, Saksamaa ja Prantsusmaa välisministrid aga kohtusid isiklikult Filipiinide presidendiga palumaks, et pantvange ei püütaks vabastada kiirkorras sõjaväe erioperatsiooniga, mis võiks hõlpsasti lörri minna. Kartus ei olnud asjatu, sest vahetult enne kohtumist olid ühe teise pantvangide rühma neli liiget saanud surma Filipiinide sõjaväe katse käigus neid vabastada.

Esimeste kahe nädala jooksul ei avaldanud Soome ajakirjandus omaste palvel pantvangide nimesid, kuid siis jõudsid Seppo Fränti ja Risto Vahaneni nimed eelkõige nende endi initsiatiivil kõikidesse väljaannetesse ning kanalitesse. Veelgi enam — pisut vähem kui kuu aega pärast röövimist pöördusid mehed ise oma nime all Soome rahvusringhäälingu Yleisradio uudistetoimetuse poole avaldamiseks mõeldud kirjaga, kus nad kirjeldasid oma seisundit, toitumisvõimalusi ja kurtsid endani jõudva informatsiooni katkendlikkust ja vastuolulisust.

Pärast seda, kui röövitute nimed olid avalikuks saanud, ilmus nii päevalehtedes kui tabloidides nende kohta rikkalikult taustmaterjali. Isegi majanduslehed tegid Risto Vahanenist põhjalikke portreesid, kuivõrd tegemist oli eduka ettevõtjaga. Vahanen sai tuntuks ka rahvusvahelises meedias. Selgete juhiomadustega mehest kujunes kiiresti lääne pantvangide eestkõneleja, kes andis sujuvalt intervjuusid peale Soome meedia ka välispressile. Mai teises pooles portreteeris teda juba ka Eesti ajakirjandus.

Suurimad erinevused

Eestlased 2011

Piki vangistust lubati pantvangide juurde üha uusi ajakirjanikke, kes toimetasid kodumaale reportaaže ja intervjuusid, röövitutele aga kirju kodustelt, raha ning tarbeesemeid. Seetõttu olid mehed pidevalt Soome ajakirjanduses, periooditi isegi iga päev — kui mitte ajalehtede külgedel, siis teleuudistes. Kuna islamistidest sissid hakkasid peatselt pärast pantvangide võtmist lääne ajakirjanikke raha eest saarele lubama, meenutaski nende laager kohati laadaplatsi, kus röövitud, ajakirjanikud ning röövijad läbisegi lobisesid. Selle vahega, et ajakirjanikud said hiljem lahkuda, pantvangid mitte.

Raskesti ligipääsetavas džunglis oma leeri üles löönud röövijad olid kindlad selles, et neil õnnestub Filipiinide armee rünnaku eest põgeneda ning teisalt, et pantvangide koduriigid survestavad Filipiine laagreid mitte sõjaliselt ründama. Nii lastigi pantvangistatutel vaid kolme nädala möödudes röövist üsna tsenseerimata kujul kirjeldada muu hulgas röövimise üksikasju ning laagri läheduses peetud lahinguid. Sellise kirja avaldas 12. mail 2000 näiteks Soome juhtiv päevaleht Helsingin Sanomat.

Nädal hiljem lasti röövitutel suisa koju helistada — ning nende lähedased kommenteerisid kõnesid ning nende sisu ka ajakirjanduses. Nii röövitud ise, nende omaksed kui ka ajakirjandus mõistsid, et teema „pildis püsimine“ garanteerib, et pantvangide vabastamisega tegeletakse aktiivselt nii Filipiinidel kui ka kodumaal, kus peamiseks ülesandeks oli Filipiinide juhtidele surve avaldamine.

Kuude pikkuseks veninud pantvangistusest sai lõpuks midagi tõsieluseriaali taolist, selle vahega, et tõsielu oligi tõeline elu. Jolo saarel toimuvaga seotud uudiseid ilmus iga päev (või vähemalt üle päeva) kogu vangistuse aja, kuigi kontakt vangide endiga oli vahepeal mitmeks nädalaks kadunud. Pantvangide poolt kirjutatud kirju avaldati samuti vangistusaja jooksul mitu.

Kui soomlastest pantvangid lõpuks Liibüa juhi vahendusel vabastati, järgnes tõsielusarja viimane osa — lennureis Liibüa pealinna Tripolisse, kus vabastatud vange kasutati igati ära Gaddafile soodsa propaganda tegemiseks. Fakt on, et nende vabastamise nimel maksti. Selle kohta, milline riik (kas Soome või Liibüa, kes ametlikult maksja rolli enda kanda võttis) seda lõpuks tegi ning kui suur summa oli, liigub erinevaid hinnanguid, mis algavad poolest miljonist eurost ühe pantvangi kohta.

Koju naasnud soomlasi ootas ees totaalne meediakarussell. Samas rõhutas nii mõnigi kommentaator, et tegemist ei olnud vaid ajakirjandusliku huviga Vahaneni ja Fränti vastu. Neist oli saanud „iga soomlase sõbrad“, kelle käekäigule elati kaasa kogu riigis. See, et ohtlik olukord lõpuks hästi lõppes, tekitas riigis siira poolehoiupuhangu. See omakorda aitas loomulikult kaasa ka vabanenud pantvangide kirjutatud raamatu müügiedule…