Rumsfeld, kelle esivanemad on muide sakslased ja kes varem siin ikka oma elavaid sugulasi külastas, tulistas selle provokatiivse kriitika aasta alguses Iraagi sõja vastaste Saksamaa ja Prantsusmaa pihta.

Ja ajas ühekorraga jalule Lääne-Euroopa intellektuaalid, kes äkki vajalikuks pidasid vana kontinendi vaimu seletama ja kaitsma hakata. Vana-Euroopa-repliik jõudis ka kõige laiemas mõttes rahva teadvusse ja nagu nüüd tunnistatakse — tekitas mõttesädemekese ka nende peas, kelle jaoks Euroopa Liidu laienemine sinnani oli peamiselt tähendanud odava Ida-Euroopa tööjõu importi.

Saksamaa prominentseim elav filosoof Jürgen Habermas hakkas kõnelema “tuumik-Euroopast”, mida mõned peavad katseks “uued eurooplased” alaväärseteks rahvasteks tembeldada. Talle resoneeris hulk Lääne-Euroopa vasakpoolseid intellektuaale. Ent muuhulgas sünnitas Euroopa ja USA diskursus sel aastal vähemalt kaks hiilgavat raamatut: ameeriklase Robert Kagani “Paradiis ja võim” ning inglase Robert Cooperi “The Breaking of Nations” — kohustuslik kirjandus kõigile, kes Vana maailma tuleviku üle tõsiselt järele mõelda tahavad.

Niisiis — old Europe, vana Euroopa — on Saksa Keele Seltsi otsusel siin aasta 2003 kõige võimsam uudissõna. Varasematel aastatel, näiteks 1986 oli Saksamaal aasta sõnaks “Tšernobõl”, aastal 2001 “11.september”; möödunud aastal, see on esimesel euroraha aastal, oli selleks “teuro”, ühendus sõnadest “teuer” ehk kallis ja “euro”, mis rahva arvates kõik asjad märksa kallimaks tegi.

Käesoleva aasta valikus teisel kohal oli kantsler Gerhard Schröderi reformiprogramm nimega “Agenda 2010”, valik pakkus aga midagi käe ja ihuga katsutavat ka neile noortele, kellel maailmapoliitika mööda külgi maha jookseb. See oli sõna “alcopops”. Alcopops on kerge alkoholisisaldusega limonaad, mida siin parajasti ära keelama hakatakse, kuna see statistika järgi nüüd jõulu- ja uusaastapidudel juba 10-aastaseid eurooplasi joovastada ähvardab.