Aarne Ruben: Vabadus viib barrikaadidele

Suurtel rahvastel on suur eneseuhkus. Kui valitsus on saamatu, siis minnakse tänavale laamendama. Kui prantslasele midagi ei meeldi, siis on teda lihtne liikvele saada, ütleb ju anekdootki, et üks prantslane on majasõber, kaks prantslast on duell ja kolm tükki – Pariisi kommuun.

Meie siin kannatame kõik ära, kõrvad lontis. Pole kedagi, kes ässitaks. Tööinimene ei mässa iseenesest kunagi, selleks on vaja punase särgiga studioosusi ja vene-juudi gümnasiste, kes tööinimesele kõrva sosistavad, et võta nüüd haamer, punane plakat ja vasar ning mine uulitsale buržuisid kukutama.

Meil võib valitsus loobuda rahaeraldistest teise pensionisambasse, aga kodanik makse maksmata jätta ei tohi. Kostavad küll üksikud nõrgad vastuhääled, aga asja vastu protestinud sotsid annavad lõpuks ilmselt samuti järele, ja nii tekib segadus kodanike sotsiaalses kindlustatuses – ei teata enam, mis vanaduspõlves saab. Eesti mehed ei peaks suurt muretsema, sest nemad oma lühikese eluea tõttu niikuinii tõenäoliselt vanaduspõlve ei näe, aga naistel on tõesti vesi ahjus.

Valitsuse praegusest sambaarutelust kompetentsem oli finantsist Joakim Heleniuse ettepanek, et riik ei peaks lammutama teist pensionisammast, millega väga noored inimesed alles hiljuti kõik liituma sunniti. Selle asemel tehku riik oma praeguste rahaaukude lappimise asemel pensionifondidest tähtajalist laenu – näiteks sel kombel, et riik annab oma kodanikele võlakirjad, milles kohustub raha kindlal tulevikuhetkel tasuma. Jõuab see aeg kätte, siis riik peab raha tagasi maksma kas või välislaenu abil.

Praegune suur jama on selles, et ei tea enam, millist erakonda toetada. Kellel on kriisiga võitlemisel kõige suuremad kogemused? Reformierakond see olla ei saa, sest alles paar aastat tagasi sõdis Ansipi valitsus... Teise maailmasõjaga. Ajaloosündmused, punased nelgid, pronkskujud – kuidagi lapsik. Just selline asi vallandabki suurte ajalooliste kultuuride heatahtliku kriitilise muige väikeste eestlaste suhtes, või nagu Putin meie kohta väga õigesti ütles, „Laseme surnutel endil kraest haarata.“ Piinlik lugu.

Keskerakond näikse olevat asjalikum tegutseja, president Roosevelti kunagist taastamisprogrammi matkides on neil Tallinnas plaan luua üle 5000 uue sotsiaaltöökoha. Seni on sellist asja siiski ainult lubatud, teoks pole lubadused veel saanud.

Peale selle tehakse vaba ühiskonna päev. Just sellist on vaja, aga miks seostada seda Vladimir Panoviga? Vaba ühiskonna päeva võib meie ühiskond hakata tähistama hoopis selle mälestuseks, et vanalinna noortekeskuse personalil on õnnestunud lahti saada ühest umbkeelsest parteitruust linnavõimu esindajast, kes on neile vägisi direktrissiks määratud. See päev võikski olla igaveseks mälestuseks sündmusest, mil kodanikud (antud juhul siis Kanutiaia töötajad) teostasid oma vaba tahte.

Keda peaks rahvas usaldama raskel hetkel? Kas suuri erakondi? Ei, rahva mälus on veel kirjanik ja korvpallur Mihkel Tiks ja tema ettepanek asutada Kohalike Valimiste Erakond. See ühendaks valimisliite igas Eestimaa nurgas. Ajal, mil rahvas on suurparteide poliitikast väsinud, tuleks uuesti teha muudatus kohalike valimiste seadusesse ja lubada valmisliite nii omavalitsuste kui ka riigikogu valimistele. See tooks nii majanduslikku kui poliitilist kasu.

Nõnda saaksime uue rahvaliikumise, mis alustaks värskete jõududega petta saanud rahva endi keskelt. Meie partokraatlikus ühiskonnas, kus kõik institutsioonid täidavad erakondade tahet, on sellise asja läbisurumine muidugi seotud suurte raskustega. Kuid iga rahvaliikumine on kord alustanud altpoolt, „kohtadelt“, nagu vanasti öeldi, ja selle asemel, et protestist aknaid sisse peksta ja politseiautosid ümber lükata nagu Lätis, tuleks teha midagi konstruktiivsemat.

Kohalikud elanikud teavad ikka ise kõige paremini, mida nende kodukülas muuta võib. Mitte suurerakonnad, keda juhitakse kusagilt keskusest. Kui Lible eesmärgiks on panna jõe vesi tagurpidi voolama, mõisarentnik tahab, et noorsugu enam ei tulistaks sauna akendesse, aga Julk-Jüri suurimaks sooviks on, et ristimisel ei pakutaks lastele imelikke nimesid, siis igaüks neist võiks moodustada oma valimisliidu. Selle asemel, et saadetaks sinna kedagi iz tsentra, kes ei tea kohalikust asjast midagi, aga on hästi parteitruu ja hämarate skeemide abil parteikassasse mõnikümmend tuhat annetanud.