Aarne Ruben: Toome väliseestlased koju

 (112)
Aarne Ruben
Postimees/Scanpix

Valitsus olevat algatanud riikliku programmi Eestist lahkunute tagasitoomiseks, umbes nõnda nagu Jeesus tõi tagasi kadunud lamba. Meil on ju töökäte puudus, aga puudu on just oskustöölistest. Arvestatakse, et Läände on läinud noored ja edukad, keda nüüd tagasi oodatakse. Leitakse sedagi, et nende know-how kulub meile ära.

Loomulikult on see kõik väga hea, sest ka meie vabadus oli Tartu rahu aegses Eestis paljuski rajatud Venemaalt siia opteerunutele. Piiterist saabusid siia tuhanded Eesti kodanikud, kellest enamik oli äsja sündinud vabariigi riigikorrale lojaalsed.

Eesti diasporaa on maailma eri paigus väga erinev. Ka kultuuriline taust on igal pool mujal hoopis teistsugune kui meie väikesel isamaal. Allakirjutanul oli hea juhus osaleda Krasnodarkas, Krimmi eestlaste juures Eduard Vilde mälestustahvli paneku tseremoonial. Kohalik, täiesti venekeelne kultuurijuht seletas täielikult eesti konteksti tundmata, et oma demokraatlikus loomingus töölisklassi elu ja raskeid arenemistingimusi kujutanud Eduard Vilde suisa hõõgus tasumisjanust ekspluataatorite vastu ning astus võitlusse parema homse nimel. Et töölisubrikust, kus ta sündinud, võrsus tema ere proletaarne anne nagu leek. Kurnajaga võidelnud Vilde ei andnud alla põhimõtteliselt kunagi. Ja üldse heitles Eduard Vilde oma demokraatlike ideaalide eest ühes kellegi Tammassaarega.

Kui paneksime sellise, oma keele unustanud inimese Eestisse opteeruma, oleks tal siin palju üllatusi. Võib-olla ei kohane ta siin kunagi. Kõikjal leiduvad saksa tähed paneksid ta silmad virvendama ning pikkamisi jõuab talle pärale, et siin ei peagi mingite klasside eest võitlema, vaid võib minna näiteks hoopis Rimi supermarketisse ja osta pitsa. Rootsis tunneb tüüpiline peterburilane end nagu maailma ääre peal olevat: siberi pelmeene ei ole! Venelane ei saa ilma siberi pelmeenideta.

Tean ühte mägede poega, keda oli viidud tsivilisatsiooni keskele, Tallinna Gloria restorani. Kelner serveeris teise käigu ja asetas taldrikute kõrvale stiilsed lauanõud. Mägede poeg jõllitas hämmastunult kahvlit ja pistis siis kisama: “Kes on mu lusikale augud sisse teinud?” Tema jaoks oli see probleem. Meie jaoks ei ole see enam probleem.

Täielikult soomestunud eestlase meelest oleme meie juba d. Heaoluühiskonna liikmena ei saa soomlane kunagi aru, miks Viru keskuses naiste ja meeste vets ühes ruumis on. Või miks kerjus hoiab kiivalt enda ligi mütsi, millesse möödakäijad juba veidi raha on pannud. Tean, et mõni soomlane usub, et Eestis on palju hulkuvaid koeri, ei saa uulitsal ühest majanurgast teisenigi minna, kui kohe tuleb vastu mõni päntajalg, ilatort suust tilkumas.

Kuidas me nii väikese rahaga läbi suudame ajada, seda ei mõisteta hoopiski. Mine tea, vahest levib Soomes kusagil polaarjoone taga Eesti kohta ka fantastilisi ideid, näiteks et meie peaminister suudaks käskida hobuseid parlamenti valida? Küllap liigub meie kohta igasuguseid legende. Juba Kalevipoeg arvas, et Sädemete saare taga on suur tühjus. Nüüd siis tahame sellest suurest tühjusest uusi eestlasi juurde tuua! Kuid pigem tulgu tagasi ja elagu siin väikesel maalapil sõbralikult koos omad kui end eestlaseks nimetaks mõni tadžikk või araablane.

Eesti immigrandid Soomes ei ela getodes. Nende olemuse mõistmiseks on see teadmine väga tähtis. Elatakse jõukates kodudes, paljud eesti naised on mehele läinud haljale oksale jõudnud soome meestele ja võtnud omaks soomlaste perekeskse elulaadi. Niisuguseid soomlasi, kes siin tänavatel kakerdavad ja lärmavad, Soomes palju ei kohta. Elatakse kõigis mugavustes ja ontlikku kodanlase-elu, puhkama minnakse näiteks Malediividele ja jõulude ajal kogu perega kirikusse. Getostunud immigrandid on hoopis teistsugused. Getosse sõidetakse tihti suletud furgoonides nagu kurdid-illegaalid ja välja tuuakse getost pigem hoopis jalad ees, nuga seljas.

Sestap selgubki huvitav tõsiasi, et eestlased ei ole välismaale minnes kunagi getostunud. Pigem smugeldatakse kokaiini ja osaletakse krediitkaardiafäärides. Keegi tarkpea ütles õigesti, et eestlane on kõva pürgija, rahmeldab ringi ja uurib igasuguseid asju, topib oma nina igale poole. Miks on aga kadunud poegi vaja koju tuua? Kas tõesti avanevad ühel päeval jõuka Marbella väravad ja rodu sealseid rikkureid vantsib armsasse koju, kuhugi Pärsti hooldetöökotta või Kanepi saeveskisse isamaa ja rahva heaks tööd rabama?

Niisugune mõte on muidugi ahvatlev, aga kahjuks ei saa sest siiski asja. Kes on ära läinud, ei ole läinud sellepärast, et talle ei meeldiks Eestis, vaid ikka sellepärast, et kusagil mujal on veel parem. Selge see, et hiiglaslik Ameerika toodab rahvuslikku rikkust hoopis enam kui väike Eesti. Meenutan ikka Kaur Kenderi tegelast Claude Chevalier´d New Yorgi tollikontrollis: kui viisa on tolliametniku käes klammerdatud ja passi tempel visatud, mõtleb eesti poiss Chevalier, lõpuks ometi NYC kollaseid taksosid nähes: sa oled nüüd inimene, sest sa oled sees. Sa oled lõpuks ometi Sees, oled insider. Ameerika ootab sind.

See kõik on maitsekas ilukirjandus, seega ebatõde, aga tegelikkuses on enamik nendest, kes seal Sees, juba omast arust Ameerika kangelased ja kõikide vabaduste väljal. Nemad tagasi ei tule.