Aarne Ruben: Suletud ajakirjandus on vastuluure parim sõber
Sellegipoolest: Eesti vastuluure on hea. Löögivalmis.
1950. aastatel sattusid lääne sovetoloogid lõplikult omaenda mõtlemise lõksu: Nõukogude Liidu järel ei olnud võimalik luurata, sest selle ajakirjandus oli lihtsalt selline, mis teravaid probleeme ei püstitanud. Lehemeeste energia läks ühiskonna saavutuste kiitmisele. Kus aga mingeid probleeme pole, sealt ei saa ka mingit infot.
Ja lääs pidi minema sellele taktikale, et saatma üle piiri spioonid, kes sealt saateid edastasid — ja sellevõrra ka tohutult riskisid, sest võimsad peilingaatorid olid ammu leiutatud. Kinnise ühiskonna ajakirjandusest ei saa infot. Ja sellevõrra on ka vastuluurel lihtsam.
Viimase viie aasta jooksul on Eesti ajakirjandust tabanud sama probleem. Arvamuskülgedel esinevad üldjuhul ühed ja samad näod, nad ei esine erinevate seisukohtadega, vaid on põhiosas ühel arvamusel. Diskussiooni tekib ühiskonnas sama palju kui 1988. aastal ERSP ja Mart Kadastiku vahel: Kadastik sai sõna kogu aeg, ERSP aga mitte iial.
Visioonikonverentsidel on esinejad alati samad, Edward Lucas saab sõna sada korda, samal ajal kui päris targad mehed Arvo Kuddo, Raivo Palmaru, Erik Terk, Allan Alaküla või Rein Müllerson 0-2 korda.
Me ei ole viimasel ajal kuulnud midagi Illar Hallaste või Jüri Luige retseptidest kriiside lahendamiseks. Me teame, et Jüri Liimil oli peale pronkssõduri õhkulaskmise veel tunduvalt targemaid ideid, ärgem unustagem, et tegu ju mehega, kes omal ajal teadis Nõukogude armee vaimse ja füüsilise reostuse ärakorjamisest enamgi kui eksperttasemel. Aga kus on tema sõna?
Sõnas „arvamusliider“ ei ole küsimus ei arvamuses ega liidriksolekus, vaid selles, milliseid tarku ideid on anda ühiskonnale. Nikolai Baturinil on filigraanselt visandatud visioonid, aga ta ei ole neid raatsinud jagada pressi hülgemölaga.
Ajakirjandus nagu osutaks meile, et ühiskonna põhiprobleem on Keskerakonna siseelu. Aga laiemas mastaabis ei ole see tegelikult tähtis. Selle lahendavad ära inimesed, kellele see on probleem, oma siseringis.
Samas ei ole ajakirjandus meid paljudest asjadest õigesti informeerinud. Mis ikkagi juhtus Narva Kreenholmiga? Kuidas oli iseseisvas Eestis võimalik, et strateegiliselt tähtis ettevõte erastatakse firmale, kes ekspluateerib lõpuni nõukogude aegsed seadmed, ei investeeri ettevõtte tehnilisse keskkonda pea üldse, viskab siis inimesed tänavale ja teeb tootmishoonetest lõbumajad ja hotellid?
Või Savisaare paljukurdetud idarahaskandaal, millest kõik jahuvad. Sellest kirjutas erapooletu nurga alt ka üks luureohvitser, kas tema arvamus pääses trükimeedia veergudele? Ka siin on palju vastamata küsimusi, mida normaalne, avatud press kindlasti käsitleks.
Üks asi, millest luureohvitser ei kirjutanud, on Savisaare ja Jakunini kohtumisel öeldu autentsus. Lugesime kapo aruandest: „Järgnevalt nõudis V. Jakunin omavahelises asjaajamises edaspidi täielikust konspiratsioonist kinnipidamist, viidates seejuures oma pikaajalisele operatiivtöö kogemusele.“
Kas tõesti hakkab Venemaa raudtee juht kahele Eestist (!) pärit isikule selgitama oma operatiivtöö kogemusi? See on võimatu, nii on kõige hõlpsam Eesti külalised ära hirmutada, rääkimata sellest, et teed oma margi täis — transport pole ju päris julgeolek, need tööd on erinevad. Kui see lõik kapo aruandest kõlab uskumatuna, kas pole seal siis ka muud luuletatut?
Või kas mitte pidada kogu dokumenti nuiaks räpases valimisvõitluses? Siinkirjutaja kaldub seda olulisel määral tegema.
Tavalisest ajakirjandusest parem ei ole muidugi ka Eesti munitsipaalpress, mis näitab paljude probleemide käsitlemisel lausa uskumatuid tendentse. Nii läheb ajaleht Pealinn intervjueerima rollerisõitjat Tuuli Roosmaad. Roosmaa kurdab, et Tallinna tänavates on palju auke, rolleriga raske sõita. Muidugi, roller on pisike riist ja daam mitte palju suurem — pisikeses maailmas on juba iga liivatera nagu mägi.
Pealinna usin ajakirjanik läheb toimetusse ja kirjutab midagi sellist: Tuuli Roosmaa, kes on rolleriga sõitnud juba aastaid, teab, et selles valdkonnas on üht-teist veel teha. Eriti meeldivad Tuulile meie tänavad, mille korrashoiuks on linnavalitsus pühendanud palju aega ja vaeva. Iseäranis tahab Tuuli tänada meie linnapead, et ta on isiklikult hoolitsenud jne, jne.
Mida öelda kokkuvõtteks? Vähese diskussiooniga suletud ajakirjandus on vastuluure sõber. Kui Napoleonil oleks olnud ajaleht Pravda, siis ei oleks ükski hing maailmas saanud teada, et ta on kaotanud Waterloo lahingu.
