/---/ Beski võpatas selle inimese vaate ees, mis oli täis meeletust, hullumeelset helki, palavikulist valu ja nälga, piinlevat elajalikku nälga. Inimese näonahk tõmbles ja närimismusklid teravate palenukkide all käisid üles-alla kuivalt ja närviliselt. See nägu oli habemetüügastes, irvakile kiskuvate habemetüügaste all ei olnud särki. Peenikesel soonelisel kaelal sirutus veresoonte võrk ja allpool kõrva tohise naha all tuksles veri piinavalt ja hädiselt.

Selle apla vaate all kohmetus Beski. Tahtmatult sirutas ta pakkuva käe kartuliga pihus, kuid vanamees raputas eitavalt peaga. “Ei, ei!” ütles ta nagu ähkides. “Lubage, ma vaatlen ainult, kui teie sööte. Olete ju isegi näljane ja ma ei taha teilt viimast võtta. Sööge, mina aga vahin, kui teie sööte.””

Kas see on tükike tänapäeva? Ei, need on EW algusaastad, kujutatuna Karl Treini romaanis “Töötatööline nr 287”. Ometi meenutab see tänapäeva, sest kriis ei ole veel põhjas.

Tähtsaim on see, mis nüüd hakkab toimuma maal, sest niikuinii tekitab ees olev omavalitsuste vähendamine juurde ääremaid — enam pole ka eurorahal kohta, kuhu teed leida. Kahetsusväärne oleks seegi, kui pankadel Läti eeskujul ei lubataks laenajalt laenu katteks tema kinnisvarast midagi omastada — sellega saab märkimisväärse hoobi kogu laenuturg. Pole enam toimivat laenutagamissüsteemi, kui sa millegagi ei riskeeri — selline on kapitalismi loogika.

Jõuame põhjatutesse sügavikesse, nagu kord jõudis piiblitegelane Hiiob. Seal on juba kord käidud ja üheksakümnendatel arvasime, et enam hullemaks minna ei saa. Siis raporteeris välisajakirjandus Eestist kui ainulaadsest riigist, kus veel kehtib orjanduslik kord. Välisreporterid juhtisid tähelepanu äsja erakätesse läinud lautadele, mille uutel omanikel siin-seal raha otsa sai. Oli aasta 1992.

Katsu sa siis olla tegelase nahas, kelle loomapidamisfirmal ei ole raha, et lüpsjatele ja talitajatele palka maksta. Loodeti, et raha tuleb kohe ja oma sadat lehma tapma ei pea. Aga lüpsjad ja karjakud käisid ikka tööl, käisid tööl ka ilma rahata, paljast entusiasmist, et kord tulevad paremad ajad ja “vissit hätta jätma ei pea”. Ja nii aastaid. Ikka olid ees “paremad ajad”. Nüüd on need siis kätte jõudnud…

Olgem täpsed: meil ei olnud 1992. aastal orjanduslik kord. Oli n-ö sponsorlik majandussüsteem. Orjapidamise eelduseks on asjaolu, et ori ei saa minema kõndida — meil see nõnda ei olnud.

Meie maaelu oli siiski ainulaadne maailmas: olime olukorras, kus töövõtja hakkas tööandja sponsoriks. Ühiskonnas tekkis kvalitatiivselt uus mõtlemine, mille sõnastas vanameister Valter Udam: vastutus. Vastutus põhjani, vastutustunne oma lehmade ees ja üldse kõige selle ees, mida oli neljakümnendal aastal rekvireeritud ja mida sotsialismiajal raske vaevaga loodud. Et kui ka ettevõtja minema läheb, siis tööline ei saa ometi ära minna.

Praegune must stsenaarium: valitsus ammendab reservid ja kukub. Reservid lähevad riiklike tööprogrammide finantseerimiseks nagu USA-s Obama esimese saja päeva jooksul (seal küll osaliselt, arvestades USA majanduse tohutut suurust). See tekitab ühiskonda küll juurde solidaarsust ja turvatunnet, kuid ei loo uut kapitali, sest töötuks jäänud ei ole reeglina suutlikud uusi väärtusi looma. Osa rikkamaid ettevõtjaid põgeneb soodsama maksutaustaga piirkondadesse. Riigis haarab võimu kolmeliikmeline erivolitustega päästekomitee.

Kui ettevõtja lahkub ja tal ei ole enam kasulik toota, ei pruugi ettevõte ise kinni minna. Tööliste huvigrupid jätkavad siis tootmist, täpselt nagu prantsuse liberalistliku majandusteoreetiku Bernard Lavergne´i teoses “Kooperatiivid” (1927).

Needsamad lüpsjad ja talitajad, kes hetkekski pole lahkunud oma hoolealuste juurest, peavad siis vahendeid koondades viima tootmise ühistegevuslikule alusele, moodustama midagi tootjate kooperatiivi taolist, milles majanduslanguse lõpus esile tulev new money ilmub välja ainult seetõttu, et põhitootmist pole katkestatud rasketelgi aegadel.

Niisugune majandusmudel sisaldab aga juba tugevalt sotsialistlikke elemente.