Minul sellist rahatähte ei olnud ja lähimad poekesed, kus raha vahetada, olid ka liiga kaugel, nii ma siis istusin ja mõtisklesin värvalite tänaval Fontenbrandal päikeselõõsas. Mõtlesin selle naispühaku seksuaalsusest, kuna eluloost on teada niipalju, et tema on saavutanud oma nunnakongis müstilise abielu Jeesusega ja tema tõi paavstiameti Rooma tagasi.

Katarinast on kirjutanud tema ustav biograaf Raimondo di Capua: tema ei soovinud algusest peale abielu maise, “korruptiivse” peigmehega. Temale oli vaja, et jeesuslaps ise talle sõrmuse sõrme pistaks.

Miks just laps? Naiste lapseiha on ju teada, ja kui uskuda Katarinast kirjutatud Ristikivi romaani, siis nägi Katarina tema jaoks jubedaid nägemusi “kõige sulnimatest lastest, kes talle põlvele istusid ja nimetasid teda emaks”. Tüüpilise keskaja inimesena ei saanud Katarina aru, et see on vere hääl, mis temas räägib, ja et see ongi hea ja õige; tema pidas pilte lastest saatanast ja deemonitest pärit olevaks.

Milline on siis korruptiivne peigmees? Loomulikult selline, kes müüb oma pruudi tühja-tähja eest. Tänapäeval paiskab meedia meile kätte terve pundi inimesi, kes müüvad end mõttetutele klubidele, teevad odava populaarsuse nimel igasugust tsirkust. Kui ajakirjanikele vaja, siis on nad kord macho’d, siis jälle homod — peaasi, et tähelepanu oleks pidev ja press kirjutaks.

Tuntuse-laks on tänapäeva ühiskonnas suurim kaif. Närviline kaasaegne inimene rabeleb eri tegevusalade ja juhusuhete vahel, kõik jääb pealiskaudseks, keskendumist pole ollagi. Tuntuse-laksu nimel võib naine mõnele mehele seltskonnas torti pähe määrida või tiražeerida ajakirjanduses suures annuses kuulujutte.

Kadestamisväärse õhinaga trügib narride seltskond igal püüneüritusel pildistajate ette. On tekkinud terve pataljonitäis inimesi, kelle ainsaks ihaks on jääda pildile mõne kuulsuse kõrval. Nagu keskajal anti edasi indulgentsi, surub selline tüüp tähtsale mehele pihku higise visiitkaardi: “Kostke seal kõrgel üleval ka minu eest!”

Varajane libidinaalne objekt on siin transformeerunud uute objektisuhete aluseks: rambivalguseks, kuulsusteks, rahaks. Nõnda kõneleks Ronald Fairbairn, objektiorienteeritud psühhoanalüüsi koolkonna isa, kes tegutses peamiselt möödunud sajandi keskpaiga Inglismaal.

Kuulakem siis Fairbarni juttu. Inimene võtab üleüldse kaaslastesse suhtumise skeemid lapseeas kogetud objektidest, kõnelevad psühhoanalüütikud. Kõige enam kohtabki ülekandeobjekte armastuses, millest räägin lähemalt.

Ülekaristatud poiss armub südametusse tüdrukusse, kelle juures pole tal lootust. Lapsepõlves üksi jäetud poiss on sunnitud täiskasvanueas oma ego lõhestama, et elus pendeldada tumedate ja helgete väärtuste vahel — ta võib näiteks lüüa seda, keda armastab.

Ärahellitatud poisil on kogunenud terve hulk vastamata küsimusi. See on järjest suurenev hulk, sest poisist on vahepeal saanud türann, kelle tegudele käe ettepanemine on tema hingepõhja kratsimine. Ta võib näiteks mitte aru saada, miks ei tohi vägistada, kui näiteks keiser Napoleon ütles ju, et naised ei ole midagi iseseisvat — nad on nagu õunad, mida aednik nopib, ning nad ei tohi vastu hakata.

Kõige hullem on aga täiesti ilma isata kasvanud noormehel. Tema piinad on kohutavad. Mitte igast sellisest ei saa Toomas H. Liivi, kuid üksildus jälitab neid kõiki. Üksildases keskkonnas kordavad nad oma asendustegevusi, mille sügavam mõte on puuduva isa otsimine. Miks kannatab teatud hulk nendest impotentsuse all? See on nende organismi reaktsioon valule. Valu jäetakse meelde alati organismisiseselt, õpetab primaalteraapia ehk teisisõnu ürgpsühhoteraapia looja doktor Arthur Janov.

Valu leidub sellises isiksuses kõikjal. Nad ei ole võimelised adekvaatselt vastassooga suhtlema, sest naisest sa juba isa ei otsi. Neile on tähtis just isa otsimine! Aga naises ei ole isa varjugi. Ja ikkagi, miks ühest sellisest saab sadistlik T.H. ja teisest geniaalne Ristikivi? Fairbairn ning Janov sellele vastust ei anna. Vastamiseks tuleb teada, milline on üldse isiksuse struktuur.

Siseneme isiksusse, vaatleme tema keerulist võrgustikku. Meie periskoobid on nüüd isiksuse sees. Ja mis selgub? Iga indiviidi sisemuses on haavatavuste idiosünkraatiline võrk. Haavatavus — see on koht, kuhu potentsiaalselt tuleb trauma. See on koht, mis on lapsepõlvest saati latentselt olemas ja mis hakkab tulevikus reageerima ühele või teisele stressifaktorile. Niisugused kohad moodustavad isiksuse kognitiivskeemi.

Miks kaks samade eeldustega sportlast saavutavad samal ajal täiesti erineva tulemuse? Nad on ju mõlemad tugevad isiksused ja neil ei ole neuroosi? Sest parasjagu, võistluse ajal on tekkinud meeleolu, millele ühe isiksuse kognitiivskeem reageerib ja teise oma mitte.

Samuti: ei eksisteeri olemuslikult frigiidset naist, rõhutas dr. Janov. Niisugust ei ole olemas. Tavaliselt eksisteerivad vaid ajutiselt frigiidsed naised. Sest nende suutmatus on nende mõtlemises kinni, rõhutab primaalterapeut.

Ja mõtlemine ei ole ainult see, mida me iga hetk oleme võimelised teadvusse tooma. Mõtlemine on ka need varjatud saladused, mis kerkivad meie mällu psühhoterapeudi juuresolekul, pärast eelnevat pikaajalist töötlemist. Psühholoog on meid viinud selleni, et me lihtsalt hakkame rääkima. Olen kaljukindlalt veendunud, et igal inimesel peaks olema oma psühholoog.

Mõned leiavad, et psühholoogi võiksid asendada sõbrad. Mis sõbrad! Nemadki võivad olla (kui nad õnnetukest just kuristiku poole ei vea), aga ainult psühholoog on tõeline kuningas.