Aarne Ruben: Riik kukub kokku nagu kaardimajake
Lisaks oli veel talurahva seltskond, ETE. Villu Reiljani ajal oli kõigil neil seltskondadel saavutusi: presidendiks pandi oma mees ja tänu sellele läks Eesti poliitika üldiselt lihtsa inimese suhtes sõbralikumaks. Poliitiline eliit ei saanud olla enam nii ülbe.
Kui Villu Reiljan sõitis mööda riiki ja leppis kokku selleks, et Rüütel saaks välja käia oma visioone säästva arengu suhtes, siis Juhan Aare paistis panustavat hoopis kultuurile – askeldas oma loomingulise koondise, Eesti Kultuurfilmiga ja tegi kaladest filmi. Mäletan veel neid 1987. aasta sügiskuid, mil Aare tuli meile Öökulli külla külla, fosforiidisõjast ja Eesti saatusest kõnelema. Oli kui suur vend meile kõigile, kui „Toomas Nipernaadit“ tsiteerida. Mulle isiklikult andis Aare sellega usalduskvoodi kogu eluks.
Peagi hakkas Rahvaliidust oma tegevusega välja paistma teine liige, Lauri Vitsut. Aare ning Vitsuti tüli paisus suureks skandaaliks. See oli vist esimene kord, mil maarahva liikumise üheks juhtfiguuriks ei tõusnud inimene adra tagant, vaid võlgade sissenõudmisega tegelnud jurist. Nii maise tegevusega ametis olnud isik on oma senisest minevikust paratamatult määritud, sest tegelikult on rahalised võlad tühjus, tühisus, vanitas. Kogu eesti rahval on vaid üks võlg, sümboolne, mitterahaline, kuid seda suurem – võlg Juhan Liivi ees, kes oma ainsa kuue Estonia teatri ehitusele viis. Liiv annetas oma pintsaku lihtsalt niisama, teadmata, et enam kui sada aastat hiljem hakkavad sessamas majas askeldama inimesed, kes nõuavad miljoneid ja lukshotelle. Ilma et vana võlg oleks korralikult tasutud.
Meediast jooksis läbi uudis, et Juhan Aare lauale oli sattunud Lauri Vitsuti lahkumisavaldus, kuid ta viivitas selle rahuldamisega. Kui olukord olnuks vastupidine, kui Lauri Vitsuti lauale sattunuks hoopis Aare avaldus, siis oleks Lauri Vitsut ilmselt selle viivitamatult rahuldanud. Inimkond jaguneb rüütliteks ja trügijateks. Kes mäletab „Ivanhoest“ lugu Ashby-de-la-Zouche´i rüütliturniirist, teab, millest ma räägin. Coningsburgi Athelstan ja Front-de-Boeuf tormasid mõlemad Mustale Rüütlile kallale. Viimane sai mõlemaga hakkama ja ratsutas rahulikult areeni teise otsa, ootamaks, kuni vastasrüütlid ennast uuesti püsti saavad. Džentelmen ei hakka üllatama maha langenut, ta ootab teise tõusmist. Aristokraatia on alati üks samm tagapool, sest ta tahab näha, mis saab. Kas väikesed inimesed ikka saavad end püsti aetud ja milline on nende käik pärast saatuselööki.
Nõnda tahaks ka siinkirjutaja vaadata, mis saab Rahvaliidust. Ei saa ju kaduda see partei, kellel on nii palju saavutusi! Mäletatavasti lagunesid 1991.-1993. aastal maal väetamise ja taimekaitse hoolikalt lihvitud programmid täielikult. Rahvaliit, liikunud järk-järgult üha enam võimu poole, suutis need lõpuks taastada. Talupojatarkus võitis. Muidugi läks palju ka nihu, kuid see ei vähenda suurte tegude väärtust.
Meediast oli vaadata, et Rahvaliidu kongressil tegid etteaste inimesed Nõukogude mundrites. Ka oli Maalehe andmetel RL kongressile sõitvates bussides tervelt 6 kohta reserveeritud idamaiste võitluskunstide spetsialistidele. Ilmselt oli see juhtumiks, mil väljavisatud tiibade ja fraktsioonide esindajad liigselt kireda oleksid söandanud. Kõik see jutustab olulistest märgisüsteemidest, mis räägivad eestlasele tugevalt denotatiivset keelt: näidake vaid eestlasele sibula haisuga laigulist riidetükki, näidake laigulises küüslaugulõhnalises tupes lebavat verist sapöörilabidat – ja ta jookseb teist niikaugele kui saab.
Jäämaks ellu, peab Rahvaliit tegema nüüd ühte kindlat asja. IRL-i inimestega koos tuleks kokku panna nõukoda või konsultatiivkomitee, sest nii koonduksid rahvuskonservatiivsed erakonnad, kes praeguses ebalevas majandussituatsioonis ei poolda maksusüsteemi muutmist. Euro ei jää siinmail niikuinii ellu ja me ei jää eurotsooni, sest inimeste ostuvõime on katastroofiliselt langenud ja see põhjustab majanduse jahenemist. Teised EL liikmed peavad meid edaspidi krediteerima, ka IMF peab oma süstlaga tulema. Arvatavasti ei leia ligi kolmandik uuest rahast mingit rakendust, sest riigi territoorium koosneb suletavatest Kreenholmidest, mitte ärivõidujooksu tegevatest Nokiatest. Eesti on määratud kokku kukkuma nagu kaardimajake, sest eurohulgad, mida hiljaaegu suure politsei-eskordi saatel panka toodi, jäävadki suures osas panka, inimeste kätte satub neid vähe.
Sisetunne ütleb, et Eestimaa Rahvaliit suudab siin midagi ära teha.
