Aarne Ruben: Riigis on ju võimul sotsid!
„Linn“ aga viib ellu isegi riigi omast kardinaalselt erinevat välispoliitikat, näiteks keeldus linnapea Savisaar minemast Riigikogu väliskomisjoni ette, et aru anda oma Moskva visiidist ja Venemaa kõrgete tegelastega läbi rääkimisest. Tallinnal on ka riigi omast erinev tööhõivepoliitika, nii panustavad linlased rohkem töötute hädaabitöödele, kuna riik aga enam ümberõppest räägib. Juba ammu on „linn“ justkui omaette riik riigis.
Loomulikult on asi selles, et eri kohtades on võimul erinevad seltskonnad. Tallinnas on võimul keskpartei ühes sotsidega, keda peetakse traditsiooniliselt vaesema elanikkonna huvide kaitsjaks, vabariiki valitsevad aga reformarid ühes IRLiga, kelle elektoraati on nimetatud rikkaks ja edasipüüdlikuks. Aga kuidas on riigis ja linnas lood sotsiaalsetesse tagatistesse finantseerimisega? Kes siis rohkem vaeste eest seisab, kas riik või linn? Kas sellel teraval vastandusel on ka alust?
Statistikasse vaatamine toob asjasse osaliselt selgust. 2009. aasta jooksul maksis riik sotsiaaltoetusteks, mis sisaldasid seitset erinevat toetusartiklit (ravikindlustus, pensionid, peretoetused jne) välja 38,2 miljardit krooni. See summa moodustab 43% riigieelarvest, seega valitsuse kulutustest. 1980. aastast saadik kogub OECD Tööhõive ja Sotsiaalse Arengu Direktoraat neid andmeid alajaotuse alla Total General Government Expenditure. Nii on ka Eesti oma andmed sinna saatnud.
Meie sotsiaalhoolekande suurusega midagi hõisata ei ole. Arenenud tööstusriigid panevad tunduvalt suurema osa oma sotsiaaltagatiste taha: Jaapan 64,7%, Suurbritannia 64,2%, Saksamaa 55%, Hispaanial pole ka väga viga (OECD Stat Extracts, 2005). Aga näiteks USA on täitsa meiesugune: 43,6% on valitsus ette näinud kaheks asjaks: sotsiaalkindlustuseks ja meditsiiniks. Obama riik on selles suhtes vägagi meie mõõdus! Täpselt meie kategoorias on ka Tšehhia ja Slovakkia.
Muide, on näiline, et suuremate pensionitega riikides on turvalisem ja mõnusam elada. Jaapani pensioniga oleksid sa Eesti mõistes küll peaaegu miljonär, kuid tuleb ka arvestada, millist vaeva oled sa näinud kõige selle välja teenimisega! Tööpäevad on seal olnud tõenäoliselt liiga pingelised, kõige eest tuleb hoolt ja muret näha, niihästi metslinnukese, metsussikese, kui...
Ja tõenäoliselt ei elagi sa pensionieani, kui sa oled kogu aeg lennus. Organism paneb ise ühel hetkel „poe kinni“. Selle poolest ei peaks me kõrgete pensionitega riike ka ülemäära kadestama. Meil on ju elu palju lihtsam: Lungus on meil näiteks ainult üks töötaja, kes on ka tööhõiveline, seegi naine! Ülejäänud on nalja-, naiste- ja napsivennad. Loomulikult, kogu see seltskond ei suudagi välja teenida Jaapani tasemel pensioni.
Tallinn kulutas sotsiaalhoolekandele 2009. aasta majandusaastal üksnes 9,6%. Omavalitsuste nii väike osakaal sotsiaalhooles ongi ühest küljest mõistetav, sest omavalitsused ei saa sotsiaalmaksu, ka riigieelarve tasandusfondi 2008. aasta sügise kärbe lõi omavalitsuste rahakoti pihta, Tallinna omast kadus 500 miljonit krooni. Rakvere aga sai näiteks palju hullema põntsu, arvestades eri linnade proportsioone.
Eksperdid hoiatasid, et masu tingimustes ei jõua riik piisavalt toetada oma regioone, mistõttu omavalitsustel tuleb kehtestada kohalikud maksud, mida siis Tallinn tegigi müügimaksu näol. On muidugi küsitav, kas Tallinn kui vabariigi suur tõmbeala, kuhu juba ammu on koondunud üle 40% tööstusest ja kaubandusest, suudab üksi lahendada kõik oma probleemid majanduse ümberprofileerimise, tööhõive, narkomaania või kas või liiklusega. Suudaks, kui osa vilet ei läheks auru peale.
Probleem tekib aga hoopis sellega, et Tallinnal on palju nipsasjalikke lisakulutusi, mille otstarbekuses on kaheldud ja on mõtet kahelda ka edaspidi. Need on Tallinna televisioon, ajaleht Pealinn ja linnaosade lehed. Pealinna meediaimpeerium edastab valitsevate erakondade vastast sõnumit ja kõigis neis meediakanalites on ka eraldi rõhutatud, et kõik need kanalid on mõeldud valitseva ajakirjanduse ühekülgsuse ja erapoolikuse tasakaalustamiseks. Justkui oleks ajakirjandus kõik ühe kildkonna käes, kes dikteerib, mida näidata ja mida mitte.
Karta aga on, et sellest tasakaalustamisest ei tule midagi välja ja Tallinna maksumaksja raha on läinud lihtsalt tühja. Pealinn ja Tallinna televisioon ei suuda samuti valgustada seda, millega suured erakätes olevad lehed ei ole hakkama saanud.
Hea näide sellest on abilinnapea Deniss Boroditši juhtum. Ametlik ajakirjandus kirjutas sellest, et Deniss Boroditš sõlmis Vadim Polištšuki alluvana Keskturu rendilepinguid ega teadnud midagi oma ülema kriminaalsest tegevusest. Boroditš isegi kiidab oma eksbossi kui innovatiivset juhti.
Meediatarbijal tekib aga otsekohe küsimus: kas see on võimalik? Kas on võimalik, et ma olen kingsepa õpilane ega tea, et minu mentor lõikab tallanahka võõraste lojuste turjalt? Või koguni inimeste seljast – Polištšuk mõisteti ju süüdi Mait Metsamaa mõrvamise organiseerimise eest? Kas Schibstedi, Bonnieri või siis Tallinna linna käes olevad väljaanded suudavad oma ajakirjanikke piisavalt mobiliseerida, et neisse küsimustesse selgust tuua?
Pakun, et kõige vähem on oodata, et Tallinna televisioon või ajaleht Pealinn neisse küsimustesse selgust tooks. Seda võibki ootama jääda, ennem rapsab Saatan end põrgu väravates ahelatest vabaks kui linnalehed selle asjaga valmis saavad. Seega, kas aastas on ikka põhjendatud 27 miljoni krooni Tallinna maksumaksja raha seesugusesse ajakirjandusse suramine? Vast on mõttekas piirduda näiteks 156 000 krooniga, nagu seda teeb Tartu?
Nipsasjades võib rahva raha vastu taevast lennata niihästi „linnas“ kui „riigis“, kuid üldiselt pingutatakse oma eesmärkide nimel. Üldiselt riigis sotsiaalhoolekandesse panustatud protsentuaalselt suure numbri põhjal võib väita, et meil ei ole hetkel võimul konservatiivid. Tundub, et meie vähemusvalitsuse moodustavad hetkel hoopis sotsiaaldemokraatliku taustaga isikud.
