Talvine ja karge. Ajalehed edastavad poliitkorrektseid pealiini eurouudiseid, kusjuures suurim uudis on paradoksaalsel kombel see, mis juhtus minevikus: alles hiljaaegu oli Soomes suur uudis asjaolu, et Nõukogude Liit soovis okupeerida veel mingeid Soome territooriume lisaks neile, millest ajalooteadus juba teadlik.
Kus suurim uudis on minevikus, seal on ehtne mineviku-sootsium. Ajalehtedel jääb üle pasundada vaid sellest, et Pekka läks kauppakeskusesse — midagi dünaamilist ju ei toimu, kõik on eluga niikuinii rahul ja agressiivsed etnilised minoriteedid puuduvad. Soome ei asu enam ammu alal, kus Vene võimuvertikaal oma imperialistlikke kihusid välja elab. Ja sellepärast on loomupärastel mõrtsukatel ka väga raske leida oma tegude toetuseks inimvaenulikke ideoloogiaid.
Mul tekkis Soome tulistaja teema puhul väga kurb meel: mida kõike ideoloogiatest ta oma tegude katteks ka ei leidnud — „jumalasarnane ateism“, „totalitaarne darvinism“ ja veel mõned veidrad -ismid. Seltsimees Džerzinskil oli väga lihtne — mine aga Lubjankale ja hakka kuule kukaldesse kihutama, sest ühiskond võimaldas seda ja vihkamine oli normiks. Soomes on normiks heaolu ja kui ühiskond liiga palju annab, hakkab inimene talle vastu. Väärastunud inimene leiutab kohe mõned veidrad -ismid. Kus tapvat ideoloogiat ei ole, peab iga mõrtsukas selle välja mõtlema.
On kummaline lugeda mõtteid praegustest Eesti ajalehtedest, et koolitulistamine jõuab ka meile. Koolitulistamine ei jõua arengumaadesse, täpselt samuti nagu pedofiilia ei jõua väikeste tüdrukuteni, kuna pedofiilide lakkamatu ahistamine on tegelemine iseenda kunagise kuvandiga, tegelemine poistega.
Närvipinge ja stressi puudusega ühiskonnas, nagu Soome seda on, on samuti naiivne loota, et lõpevad terroriaktid süütute inimeste vastu. Sest seal tegeleb ühiskond iseendast küllastumise kuvandiga. 2004. aastal juhtus õnnetu intsident ühes Soome linnaliini bussis: talveõhtul tuli peale mees, kes ka platsi võttis. Ta võttis ootamatult välja kirve ja lõi sellega ees istuva koolilapse pea pooleks — inimese, kes ei saanud kunagi teada, mis temaga plaanitakse.