Aarne Ruben: Ohvitseri saatus

 (129)
Aarne Ruben
Postimees/Scanpix

Viimaseid aastaid on iseloomustanud piinlik vastasseis kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vahel: inimesed on tulnud ja läinud, aga vastasseis on jäänud. Nii oli see juba siis, kui 1996. aasta septembris tatsas erukindral Einselnile ligi „paar nahkjopet“, nagu tollal väljenduti, ja viis ta otse Olümpia hotellist ülekuulamisele.

Hiljem avas meie noor riik end oma toonases ebaadekvaatsuses: kindrali kohta käidi kaagutamas, nagu oleks tema parvlaev Estonia põhja lasknud, tema aga vastas oma lihtsal moel nagu Eesti patrioodile kohane — raiu või tükkideks, ei ole lasknud! Einselnis on liiga palju säilinud renessanssi, sellepärast üritatigi tema karakterist pooled tallad teha.

Hiljaaegu saime kuulda peastaabi operatiivosakonna ülema kolonelleitnant Leo Kunnase tagasiastumisest oma ametikohalt. Tundub küll, et see on meie inimressurside raiskamine: oleks saanud ju luua talle paremaid tingimusi, et ta ei oleks läinud. Kunnase aju on Eesti võimsaim relv. Kui kaitseministeerium lepib tema erustumisega, tähendab see sisuliselt samasugust juhtumit nagu see: Eesti on just-just saanud tuumarelva, on aga ta Venemaa piirile vedanud ja ütelnud: palun, võtke, meie enam ei taha!

Kurjad keeled kõnelevad, et kaitseministeerium olevat mõnedele peastaabi headele projektidele kriipsu peale tõmmanud. Lõpliku otsuse tagasi astuda tegi Kunnas aga seepärast, et ministri otsused saavad edaspidi kaitseväe juhataja omade suhtes ülimuslikuks. Meie armeejuhi koht hakkaks seega sõltuma poliitilistest tõmbetuultest. Elu ja ajalugu on näidanud, et selles riigis kisub asi väga vildakaks, kus poliitikud võtavad omale õiguse juhatada militaarstruktuure.

Vaadates meie ministeeriumide struktuure üldiselt, kipume märkama ohtlikku tendentsi: nii paljudel tähtsatel kohtadel olevatel inimestel on „kõrgharidus lõpetamisel“. Noored tahavad kohe kõik saada: nad on tutvuse või korporatsiooni kaudu tööle saanud ja toovad siis paberi, et nad on mingil ülikooli kursusel. Mõnel juba läbitud sissejuhatavad ainedki!

Loomulikult ei õpi keegi neist kingsepaametit, vaid õpitakse ikka seda, mis piisavalt abstraktne: „ärikorraldus“, „meedia ja avalikud suhted“, „sotsiaaltöö“, „haldusjuhtimine“. Need on pehmed erialad ega nõua aastatepikkust pühendumist. Neis võib hädapärast toetuda klišeedele, näiteks: „Minu uurimisaineks on pangandusteemade kajastumine ajalehtede pealkirjades viimase kahe aasta jooksul.“

See just ongi nihverdaja unistus: õppeaine, mida raske ära seletada tädi Maalile ja kerge oma ülemusele ministeeriumist. Pealegi: need on alad, kus ei ole käegakatsutavat tulemust. Kui kingsepp teeb halvad kingad, siis need lagunevad ära. Kui aga „avalike suhete spetsialist“ teeb halvad avalikud suhted, siis võib ta enda vabanduseks ütelda, et need ei olnud „piisavalt avalikud“.

Alles hiljuti andsid meie sõjaväeluurajad meile teada, et ühiskonna eliiti on oma musti lehti ajanud koletud õied: freemasons, illuminati, templar knights, 911, new world order… Salakombitsad haaravad väikese Eesti oma puntrasse ja raputavad seda nii, et sealt midagi järele ei jää. Tõepoolest, seda „avastanud“ luurajatest noormehed on küllap leidnud midagi internetist. Ehk on meie vallandatud sõjaväeluurajate näol tegu just nendesamadega, kes märkinud oma CV-sse: „Õpingud lõpetamisel.“

Seltskond sõjaajalugu vahendavas portaalis militaar.net on aga naljapärast uurinud kaitseministeeriumi rahva hariduslikku kuuluvust. Seal töötavad tublid pedagoogid, tehnoloogid, haldusjuhid (jälle!), põllumajanduse raamatupidajad. Ministri nõunik Andreas Kaju on ministeeriumi kodulehekülje andmetel keskharidusega. Julgeolekuosakonnast leiame haldusjuhtimise, sotsiaaltöö ja avalike suhete spetsialisti. Torkab silma ohvitseride vähesus.

Nii me siis elame — täies elujõus erukindral peab vaikset pensionipõlve ja kirjutab Eesti Päevalehele kibestunud artikleid, ministrile aga annavad nõu äsja gümnaasiumipingist välja astunud poisid. Ilmneb inimressursside raiskamine. Konservatiivsemates ühiskondades annaksid nõu just needsamad kindralid.

Vaadakem Prantsuse või Vene kindraleid, nad on väärikad oma ühiskonnas. Dmitri Jazovil oli palju rohkem prohmakaid kui meie heal erukindralil iganes võis olla, aga Jazov nõustab siiamaani president Putinit. Kindralit austatakse, ta on oma ala spetsialist. Vaat see on küll üks asi, mis meie idanaabri juures paigas on ja igati austust väärib.

Väike mõistatus: milline riik võidab sõja, kas see, kelle kaitseministri nõunikuks on kindralihärra või see, kellel on selleks studioosuse-härra?

Meie kaitseväe tsiviilkontroll on kontrollijate hariduslikku tausta arvestades küllaltki ostapbenderlik. Pole ime, et sellises olukorras pidi tagasi astuma just sõjaväeakadeemia lõpetanud Kunnas. Eesti Humanitaarinstituudis õppinud Kunnas teab kindlasti, kes olid templirüütlid, ega pea neid Eesti riigiametnike salaseltsiks, keda kapo pliikiirtega kiiritab.

Jutt, et Eesti kaitseministeeriumis on palju juhuslike erialade spetsialiste ja see võib viia katastroofini, pole kindlasti absoluutne. Allakirjutanule võidakse kohe vastata kindla faktiga: pole mõtet ironiseerida seeüle, et valitsusasutuse tähtsates militaarstruktuurides langetab põhjapanevaid otsuseid raamatupidaja. Üks raamatupidaja võitis Teise maailmasõja, laiaulatuslikuima relvastatud konflikti inimkonna ajaloos!

Sattudes esmakordselt ohranka uurimise alla, ütles keegi pooltundmatu kaukaasia revolutsionäär oma erialaks lihtsalt „buhgalter“ — raamatupidaja. Nelikümmend aastat hiljem kannustab selle „raamatupidaja“ nimi miljoneid sõdureid Berliini peale, ta jagab ühes teiste gigantkiskjatega maailma ja vaatab Lenini mausoleumi tribüünil, kuidas märjale maapinnale langevad kaotajaleeri lipud.

Kui Eesti kaitsmine algaks praegu, oleks selle põhimõte põhijoontes samasugune nagu 1939. aastal: vaenlase lennuvägi hoolitseks, et meile ei jääks riiklikku infrastruktuuri, ei kuupmeetritki sadamamahtu, ei meetritki tervet raudteed. Kui vastane ei suuda meid sel viisil põlvili suruda, peab ta hakkama võitlema meie põhjatutes soodes ja paksudes metsades, metsi on meil aga nüüd tunduvalt enam kui 1939. aastal. Seda vaenlane ei taha kuidagi, talle on kurnav sattuda vastamisi tasujatega, kes ilmuvad ootamatult ja kaovad salateid mööda, mida nemad tunnevad, võõras aga mitte.

Ja kui me nüüd mõtleme heade ohvitseride peale, kellel on kindlad nägemused vaenlase fataalsetele jõududele vastu seismise kohta, kes on aga mingite intriigide pärast sunnitud loobuma, siis hakkab meil õudne. Me tunneme oma kodukandi laasi ja võime neis võidelda, aga kes meid siis juhib?