Aarne Ruben: „Mu isamaa…” saagu hümniks!
Meie praegune hümn, F. Paciuse ja J. V. Jannseni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ on algupära poolest saksa laul An Germania. Germaania on kõigi sakslaste müüdihämar algkodu, kus ratsutasid ringi Siegfried, nibelungid, haldjakuningas Elegast, kääbus Alberich ja kus asus Karl Suure müütiline loss Ingelheim. Iseenesest väga toredad traditsioonid, kuid eestlusega ei ole sellel kõigel mitte mingisugust pistmist.
Hümniks sobib laulupidude lõpulaul, mis tegelikult eestlase hinges on: Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“. See laul oli aastakümneid varjatud vastupanu sümbol. Küll partei peninukid kirusid ja vandusid selle juures, lausa värisesid vihast, aga ära keelata nad seda ei suutnud. Sest laul oli niisuguse märgiväljaga, et ta oli lihtsalt ärakeelamisest üle.
Väliseestlased olid Ernesaksa laulu vastu, oli see ju sündinud 1943. aasta Jaroslavlis. On tõsi, et oht meie suunas on sajandite vältel lähtunud idast. Ja et selle laulu esimesed lauljad olid noodsamad, kes idast tulles meid taas okupeerida aitasid, seega siis korpusepoisid.
Ent ajalugu ei olnud nii lihtne. Korpusepoiste hulgas oli arvestatav osakaal endiseid Eesti sõdureid, kes 1940. aastal püssi all seisid ja olid sunnitud võimetult pealt vaatama, kuidas tibla kand meie armsat Eestit sõtkus. Ja olles tööpataljonides, külmas ja näljas, otsustasid nad uuesti püssi alla saada, tulla sõdides tagasi koduradadele ja — kui pruuni katkuga arved klaaritud — pöörata relvad punase hädamere vastu, Eesti vaev lõpetada. Palju nende hulgas oli neid, kes jäidki Uurali pakasesse, jääkülma lumme, kirmes ja kustunud silmad suunatud tähistaeva poole, veidrasse poosi kangestunud käsi nagu needuseks üles tõstetud.
Mu vanaisa, kes sel ajal samuti tööpataljonis metsatööl oli, on kunagi meenutanud, kuidas läks läbi öö, pakase ja tuule vintsutustest otsa lõppenud ja juba täiesti ükskõiksete eesti meeste hall rodu. Nõrgemad jäid tee peale maha, läbi tuule ulgumise pomisesid nad edasi astujatele: „Ma ei jõua. Ärge mind oodake…“ Ja ei oodatudki, mindi edasi, kuid igavesti jääb neid ootama langetatud peaga pronksist hiiglane-sõjamees kangelaskalmistul.
Selline on siis Gustav Ernesaksa laulu kvaliteet ja tähendus. Kordan veel kord: me peaksime „Mu isamaa…“ viivitamatult hümnina kasutusele võtma. Isiklikult on mul kahju, et midagi hümnilaadset ei ole kirjutanud Rudolf Tobias, kelle looming ühes Karl Ristikivi ja Jaan Krossi omaga mind sügavalt puudutanud.
Kuulan alati hardusega kolmest akordist koosnevat harmooniajärgnevust „Joonase lähetamisest“, mida nimetatakse jumaliku ettenägelikkuse teemaks. Mul oli suur au möödunud suvel Rudolf Tobia muuseumis ilusas Kassaris maksta just nimelt viiekümnekroonisega, mida ehib suure meistri pilt. Kahjuks ei ole Tobias kirja pannud midagi, mis võiksid hümnina arvesse minna; „Mu süda, ärka üles“ ja „Otsekui hirv kisendab…“ ju selleks ei sobi.
Päris mõttetu oleks uue hümni saamiseks mingit konkurssi korraldada, nagu seda arusaamatu naiivsusega tehti 1936. aastal. Hümn peab olema rahvuslaul, ta peab kõigile juba teada olema. Ega ikka vägisi keegi või miski armsaks saa!
Mäletame ju paljude laulupidude lõpphetki. Selline hetk oli ainsaks korraks nii mõnegi aasta jooksul tunda end algusest lõpuni eestlasena. Tekkis meeletu sünergia, inimestel olid pisarad silmis ja vaadati raevunult kinnise tribüüni poole, kus sitsisid täissöönud parteisead, rahvustunde ja vabadusaate reeturid, kes ei saanud aga midagi teha eestlaste vastu, kes olid oma nõidusunest ärganud selleks ainsaks, päikeselise päeva õhtuks.
See laul ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, läbi Kalevite kantsi ja Taara tammikute kõndisid veel lühikesel suveõhtulgi rahvariietes noormehed ja neiud, kes endamisi kordasid püha laulu tähendustiineid sõnu. Nende kurbus oma riigi ebaõiglaselt kaotatud iseseisvusest ei jäänud maha Hirveküti raevust noore elu hommikuveerul lahkunud sõbra, pealik Unkase kalmul.
Mäletan seda koidikuaega ja iseennast selles kauges ajas. Meile oli jäänud ainult eestlus, mida meie, noored seostasime esimese armastuse või päikeseloojanguga laanes. Ja nii me seisime seal, tihti vihmasajus, ja laulsime seda Ernesaksa laulu. See oli viimne, mis oli meil veel alles, veel vallutamata kants meie noortes hingedes. Teadsime palju ilusat oma rahva ajaloost ja oma südames olevat linna oskasime hinnata targima eestlase, Rootsi väikelinnas kirjutanud hallide meelekohtadega vanataadi sõnadega:
„Kuigi me nüüd ei võidelnud enam ühegi inimeste kätega ehitatud linna eest, ei olnud veel kaugeltki aeg mõõka käest heita. Viimne linn, mille eest võitlesime, oli nähtamatu, aga seda suurem ja kindlam.“
