Aarne Ruben: Miks riik sunnib sülitama?
Valitsuse mees pakub teile võimalust tuvastada oma vanaisaga sarnanev DNA. Selleks tuleb teostada väike protseduur — sülitada marli peale. Süljest eraldatud kordumatu isiksusemuster annab teile teada, et olete sugulane kontidega, kes ilmuvad välja mullapõuest. Eesti esindajal on marli endal kaasas, teil jääb üle ainult tatistada.
Kas võib siis öelda, et Eesti kaitseministeerium sunnib sülitama? Jah, sunnib küll. Kui ei sülita, siis maetakse vanaisa ikkagi ümber, vanasse kalmu teda ei jäeta, ta tehakse ikkagi surnuaiarenegaadiks.
Aga kas te olete siis veel endiselt Eesti valitsuse toetaja? Vaevalt. Tõenäoliselt oleks teie seisukoht: „Aaviksood tulevad ja lähevad, aga eesti rahvas jääb.“
Me mõtleme sada protsenti enesekeskselt. Selle peale mõtleme vähe, mismoodi me välismaailmale välja paistame. Lugegem Ferdinand Kulli raamatut „Esimesi Eesti diplomaate“. Elu lõpul tuntud baaris Julged Mehed kinni võetud Kull oli hea prantsuse keele oskajana hakkaja Antlandi riikidelt Eesti iseseisvust paluma.
Kull kohtus ka selliste Euroopa diplomaatidega, kes kõige sõbralikumalt väitsid, et eestlased on küll sümpaatne rahvas, aga siiski mitte üleliia küps iseseisvust saavutama ja välissaatkondi välja saatma. Selle sülitamise loo juures tulevad need hoiatajad taas meelde. Me pole end veel riigina piisavalt tõestanud.
Meil oli küll rüütellik ja sirgeselgne Rüütel, aga sealsamas tulid ka ärevamaks tegevad teated: Eesti president sodis oma USA ametivenna gloobust… Eesti president üritas türgi poisikese jalgratast endale saada… Eesti president pidas pressikonverentsi lennujaama kempsus…
Kui elasin 2002. aastal kuu aega Gotlandil, siis küsiti minult: mis teil seal Eestis toimub? Kas te tõepoolest ei suuda omale targemaid valitsejaid saada? Ma vastasin: me saatsime selle poeedi võimult ära ja valisime presidendiks taas targa.
Mismoodi reageeriksin mina, kui Vene valitsus saadaks mulle kirja: „Teie vanaisa, Salla valla konstaabli Aleksander Rubeni, maha lastud 194. „troika“ otsusega ühes sadade ametivendadega, kondid on tuvastatud ühe Jekaterinburgi tehase territooriumil. DNA kindlaks tegemiseks palume teid sülitada ühele vatitutile.“
Ma ei sülitaks mitte kuhugi. Ignoreeriksin täiesti võõra valitsuse igasuguseid kirju, isegi kui ümbermatmise tseremoonial osaleks miniseelikus rahvastikuminister. Pole viisakas väljendada oma meelsust sülitamise barbaarsel moel.
Ja siis imestame, et Venemaa venelased on meie vastu. Eesti valitsus ei suuda oma kodanikelegi riigis toimuvat adekvaatselt selgitada. Mul on konkreetne küsimus nendele, kes pandud meie üle: mil kombel sai võimalikuks, et Vene okupatsiooniarmee sõdurid maeti Eesti kaitseväe kalmistule? Surnud jäägu sinna, kus nad omas ajas ja võimalustes elutee viimase margapuu selja taha jätsid.
Siit tuleneb meie uus probleem: liiga vähe rahvuslust. Vaadakem venelasi: nad manifesteerivad ennast venelastena, tunnevad rõõmu võidu üle, mis ei ole meie, eestlaste võit. Nad kannavad Georgi linte.
Nii peame meiegi tunnetama oma juuri, tundma uhkust püha eesti keele üle, mida ei räägiks keegi teine siin maamunal, kui meie seda ei teeks. Ülikoolid olgu ainult eestikeelsed, kodakondsuseksami nõudeid tuleks veelgi karmistada.
Meie asi on üles korjata kilp, mille vanaisa vankudes pillanud käest. Olgem uhked eestlastena omal maal, käigem hiites vaprate vanemate radu ja tundkem rõõmu maailma üle, mida saab väljendada ühes väga haruldases keeles.
