Seal ei ole iseomagi häält kuulda ja korrapidaja-õpetajat võib õpetajate üldise nappuse pärast ka mitte läheduses olla — on ju õpetajal iga minut arvel.

Mis tahes rahulikuma eriala esindajal võib tekkida küsimus — kust võtab õpetaja jõu selle stiihia taltsutamiseks? Tegelikult on õpetajal oma võimas dopinguallikas: probleemide lahendamissoovi ettekäändel tulevad mõistlikumad lapsed temaga pärast tunde juttu puhuma.

Lapseliku, veel rikkumata siiruse vahetu kuulamine on suureks hingekosutuseks täiskasvanute ilmas, kus maksab vaid silmakirjalikkus ja kavaldamine. Parandad vaikselt vihikuid ja puhkad pärast viimast tundi oluliselt närvi, kuuldes konsultatsiooniküsija selliseid lauseid: „Õpetaja, kas tohib, ma joonistan selle hobuse, kes meil kodus on?“ — „Õpetaja, kas te olete kihlatud?“ — „Õpetaja, kas teil on ülikooliharidus?“

Viimase küsimusega paneb laps kümnesse, sest harituna tunned sa end tüki maad enesekindlamana, seda eriti maailmas, kus isegi suurte kultuurilehtede peatoimetajatel on vahel ette näidata vaid keskkooli lõputunnistus ühes „käitumise ja hoolsuse“ hinnetega.

Hiljaaegu vapustas avalikkust Viljandi ühendatud kutsekooli direktori Tarmo Looduse juhtum, kes väidetavalt kustutas koni õpilase peopessa. Sündmus on kahtlemata komplitseeritud, sest koolidirektor on just see instants, millega noori korrarikkujaid ähvardatakse. See paneb direktorile sajakordse vastutuse, aga hiigelvastutuse koorma all kipub inimene, teadagi, murduma. Kes ise on absoluutselt patuta, see visaku direktorihärra pihta esimene kivi!

Kuid vaatame asja ka teisest küljest. Kool on julmavõitu koht ning sealsed hierarhiad võivad kujuneda räigemaks kui näiteks armees või poliitikas. Eriti siis, kui õpilane paneb paika õpetajat. Ennast õpetaja arvel kehtestada sooviv õpilane teeb kõik, et õpetajat endast välja viia ja teisigi kaasa vedada.

Sina, täiskasvanu, oled tema vastasmängija. Sinu, õpetaja käigud on suunatud tema pahanduste neutraliseerimisele. Aga kui õpetaja on elukogenud, siis mängib ta valgetega ning tema võim jääb kehtima.

Kindel on aga see, et arveteklaarimine peab käima verbaalselt — õpetajal ei ole väärikas õpilasele kallale minna või talle muudmoodi häda teha. Sest õpilane ei lähe ju samuti pedagoogile kallale. Õige koolidirektor surub õpilasel kätt alles siis, kui too on oma koni ilusti ära kustutanud ja otsib viksilt lähimat prügikasti, kuhu seda poetada.

Aga mis ma nüüd räägin, et õpilane ei ründa õpetajat! Vahel sääraseid asju siiski juhtub. Kui mina olin õpetaja, viskas üks tüdruk mind tooliga. See juhtus muide kõige rahulikumas klassis, kus kõik teised parajasti usinalt harjutust kirjutasid.

Tütarlaps oli end teise pinki istuma sättinud, et noor meesõpetaja ikka kindlasti tema sügavat dekolteed silmaks. Mina muidugi „ei näinud“, sest pedagoogil ei ole aega klassi ees kõrvaliste asjadega tegelda. Ükski oraator ei tegele pisiasjadega, ehkki silmanurgast ta neid muidugi märkab.

Sellestki juhtumist suurt numbrit teha ei maksaks — tool oli halvasti sihitud ja suhteliselt nõrgalt visatud. Aga Tarmo Looduse juhtum on tõsine. Isegi haridusminister asus Tarmo Loodust kaitsma. Tõnis Lukas soovitas isegi anda koolidirektorile „kohtuvälise menetleja õigused“.

Ent koolidirektoril ongi juba kõik õigused. Ta võib korra süstemaatilisele eirajale tagada pääsu sanatoorsesse või rangerežiimilisse erikooli, kus tema edasise haridusteega tegelevad juba karmimad tegelased. Omapärane vahend, mida võiks kasutusele võtta, on vanemate trahvimine. Aga miljonäridest vanematele on see vaid osa kommirahast, mis niikuinii pojukesele läheks.

Kõige parem, kui koolijuhid ikka vaataksid, kuhu võimalike repressioonide vits lööb ja keda see tegelikult karistab. Vaene perekond ei saa trahviga hakkama. Pättust teinud last hüljata nad ka ei saa ning satuvad nõnda kõige õudsemasse sundseisu, mida ei sooviks kellelegi.

Asjade loogiline jätk oleks, et Loodus ei töötaks nüüd mõnda aega direktorina, vaid lihtsalt pedagoogina. Ent siingi on omad aga’d. Kust võtta uus meesdirektor? Kust üldse meie targad meesdirektorid tulevad? Kui mina viimati stuudiumis pedagoogiliste ainete blokki läbisin, olin ikka ainuke mees klassis. Aga ometi on praegu mehed koolide eesotsas, pedagoogilised teadmised olemas ja diplomidki taskus. Ja muidugi võib direktor olla ka naine, sest naised on vahel väga ranged.

Loobuge ajutiselt koolijuhi kohast, Tarmo Loodus! Asuge mõneks ajaks taas kooliõpetaja kohale ning kosutage ennast loo alguses kirjeldatud dopiguga. Laske endalt küsida ja kuulake, mis õpilastel teile öelda on. See doping on suur ja võimas.