Aarne Ruben: „Kolp ja kondid“ hoiab saladust

 (317)
Aarne Ruben
Päevaleht/Pressifoto

Vabamüürlus on meie ühiskonnas nagu ahjualune: tema kõikenägevad silmad passivad kusagil sootsiumi äärealal, aga kui Jüri Lina sugustele vandenõuteoreetikutele võimust anda, siis ta tuleb ja sööb kogu kulbitäie tühjaks.

Vabamüürlasi ei ole paljud näinud, aga teatakse, et nad on olemas. Samuti — kui keegi tahaks kusagil vabamüürlaseks astuda, ei tea ta, kuidas seda teha. Mu tuttav, Vasakparteile viimastel valimistel teistest selle erakonna kandidaatidest kõvema häältesumma kogunud Riho Baumann saadab mulle kirju, et meie valitsust juhivad illuminaadid. Ka õnnetule Dmitri Ganinile pistnud tema arvates just valitsus varastatud asjad põue. Kui nende kirjade loogikast lähtuda, siis oli surmava haavaga maas lamavale Ganinile küpsisepakkide kinkimine suurema illuminaatliku vandenõu osa.

Milles on siis vabamüürluse puhul asi? Kas poleks lõpuks aeg, et meie, selle riigi kodanikud üksteisele palju rohkem asju seletaks? Mis on vabamüürlus ja mida ta taotleb?

Vabamüürlus on valgustusajastust pärit salaühingute süsteem, mis üldjoontes taotleb kristlikku harmooniat, sallivust ja lojaalsust neile põhimõtetele tuginevale riigile, seda vahest polekski vaja olnud korrata. Vabamüürlased on teatavasti ka George W. Bush ja Massachusettsi senaator John Kerry, kes on samuti siinse loo peategelased. Vabamüürluse peamised sümbolid on sirkel ja vinkel ning head teavet selle liikumise kohta ei saa mitte kuivadest ajaloolistest ülevaadetest, mida on külluses, vaid heast ilukirjandusest.

Thomas Manni „Võlumägi“ on enim 20. sajandi maailmakirjandust mõjutanud romaan. Kes tahab vabamüürlusest midagi olemuslikku teada, sellele see on kohustuslik raamat. Enamgi veel, see on lausa asendamatu, teadmaks, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad, teadmaks seda ilma ajupesu ja valetamiseta.

Ja „Võlumäes“, mille tegevus toimub maailmast ära lõigatud mägisanatooriumis, on samuti üks vabamüürlane, patsient Settembrini. Too humanistist tiisiker ütleb oma tegevusega palju enam kui sada vandenõuteoreetikute kirjutatud vabamüürluseraamatut.

Niisiis: kui sa oled mägedes külma saanud ja tuled väsinult koju, siis see, kes sulle murelikult salli kaela seob ja punši keedab, on vabamüürlane. Kes hoolitseb, et sul kogu aeg huvitav oleks, on vabamüürlane. Ja kui vabamüürlane kutsutakse duellile, siis tulistab ta tingimata õhku, teostades sellega massoonliku akti. Tulistab õhku ja jääb ootama, millal tema pihta tulistatakse, sest üldisel kristlikul harmoonial ei ole sellest midagi, kui üks tema liige äkki vähemaks jääb.

Niisiis tahab vabamüürlane seda, et asjad oleksid kogu aja korras. Aga nüüd kuulen ma kisakoori: president Bush on vabamüürlane ja päästis lahti kaks verist sõda! Kas pole piisavalt tõendeid, et Bushid ja bin Ladenid on mõlemad ühe salaühingu liikmed, ajasid nad ju palju aastaid koos äri? Seisukohal, et vabamüürlus kätkeb humanismi, on palju kiitikuid. Jaotame need mõttes kaheks.

Ühtedega on asi lihtne: nende arvates tuleb kõik halb Ameerika imperialistidelt, kes oma tornid õhku lasid, et suuremat kasumit saada ja maailmas hüsteeriat valla päästa. Et selle mõtteviisi algupära on Yale´i ülikoolis, kus finantstuusade võsukesed tegid salaühingu „Kolp ja kondid“ ja töötasid välja õpetuse sellest, kuidas nende raha maailma vallutab. Ja kuigi USA meie taasiseseisvumist moraalselt ja ideoloogiliselt toetas, ei maksa see üksikfakt paadunud Ameerika-vastaste silmis midagi.

Teiste kriitikutega on asi keerulisem. Sest nad nimetavad vabamüürlasteks kõiki suurimaid liidreid: Stalinit, Hitlerit, Roosevelti… Selles maailmapildis käib juba kõrgem mäng, sest tavainimesele on üsna raske seletada, miks pidid Stalin ja Hitler olema massoonid, kui nad omavahel verist sõda pidasid. Kas sellepärast, et planeedil aadrit lasta?

Vandenõuteoreetikud kõnelevad meile ühtlasi: satanistide riitustel oli Karl Marx tuntud Mordechai hüüdnime all. Juut Lenin aga hakanud ülisalajase vabamüürluslooži liikmeks Šveitsis ja Trotski Pariisis. Jüri Lina selgitab meile, et juudi tšekistid, muidugi vabamüürlased, tapsid Sergei Jessenini mingis hotellis ning „juudi autor“ Umberto Eco on meile tutvustanud „uut maailmakorda“.

Vandenõuteooriaid on raske mõista neil, kes ise ei ole vandenõuteoreetik. Sinisilmsed inimesed võiksid härra Linalt nüüd muidugi küsida, et kui juudi tšekistid suure luuletaja tapsid, kes siis kirjutas tema viimse luuletuse „Sõber hüvasti, mul ees on minek“? Kas needsamad Angleterre’i hotelli tunginud Bljumkin ja Eidelman „organitest“? Või oli luuletus pühendatud neile? Seda on ilmselt härrastele teoreetikutele liiga palju seletada, et katoliiklane ja keskaja asjatundja Eco ei ole lihtsalt „mingi“, pealegi veel juudi autor, vaid maailmakuulus semiootik ja üks pärjatuimaid kirjanikke.

Aga ikkagi, mis oli ja on siis Yale´i ülikooli salanõu „Kolp ja kondid“? Miks ümbritseb nii tuntud üliõpilasorganisatsiooni ikka veel müsteeriumi loor? Kas poleks juba aeg kaardid avada? Seda ajakirjanikud taotlesidki, kui George W. Bushilt selle organisatsiooni kohta küsisid. Aga Bush vastas, et ta ei või seda rääkida, sest see on saladus. Eks proovitud siis õnne John Kerryga, aga sealt tuli samasugune vastus. Tõepoolest, küsitle palju tahad, vastust sa ei saa, sest Skull and Bones jääbki väljaspoolsele pilgule saladuseks, nuta või naera.

Niivõrd kinnisele objektile võib läheneda loogikaga. Mis saladusi me ise üliõpilasajal teadsime või mis maailmavallutamisplaanid meil olid? Kas me kummardasime kolpa tabernaakli kaanel ja lakkusime selle alt kausist verd, sirkli, päikese ja vinkliga nahksed vabamüürlaspõlled ees, me ise aga kordamas ülisalajasi tunnussõnu novus ordo seclorum?

Ei mäleta, et mul näiteks tudengiajal mingeid saladusi oli, aga veel varem, koolis, oli koolipoistel saladusi küll. Ei tihatud teistele rääkida, et me käime ühes maha jäetud majas teatud helkivaid terakesi otsimas, et meie kamba pühaks raamatuks on Cooperi „Rajaleidja“, et me oleme avastanud viisi, kuidas paremini kasvatada magusast teelurrist toituvat hiina teeseent… Et soolatüügastest saab lahti siis, kui võtad kaasa kärvanud kassi, paned ta värske haua juurde ja… Sellist elementaarikat ei ole mõtet isegi seletada.

Küsigem siis nüüd kõigilt ja iseendalt, mis põhjust on meil arvata, et „Kolba ja Kontide“ esoteerika on vähem maisem? Ei, pigem on see ikka seesama noorte inimeste põnevuseiha, mis neid „saladusi“ põhjustab. Olen täiesti kindel, et kui Bush vastas ajakirjaniku küsimusele esoteerilise organisatsiooni kohta: „Ma ei saa vastata, see on saladus“ — siis kerkis ta silme ette mõni tõeline „kondisaladus“. Mis need studioosuste saladused ikka on — kus sekundant duelli ajal tohib seista, kui kaua tohib õlle järele läinu ära olla, kas duellikutsele ehk cartel’ile peab selle tooja ka mõned nõiasõnad peale lugema.

Sellised need saladused võisid olla, mida mõni profaan peab nüüd ei tea milliseks maailmavallutamisplaaniks. Kindel see, et niisugusele noorele ärahellitatud kolbakontlasele nagu Averell Harriman, Skull and Bones´i ehtele ja USA välispoliitika hilisemale targale kujundajale, meeldisid kahevõitlused. Meeldisid juba sellepärast, et seni oli ta papa üliinimlik rahakott auküsimused kinni maksnud, aga nüüd võis noor nolk neid ise lahendada.

Rõõmustasin, kui president George W. Bushile anti hiljaaegu üle üsna mitu reaalset cartel’it ilma igasuguste nõiasõnadeta. Saddam Hussein ja Mahmud Ahmadinejad kutsusid Bushi nimelt teledebatile.