Aarne Ruben: inimeseõpetuse asemel võiks õppekavas olla religioon
Sõjajärgses Rootsis oli kuidagi tarvis positiivsusega täita seda kollektiivsüüd ja traagikat, mis johtus inimeste häbist ja ohutundest: me teenisime sõja pealt raha, samal ajal kui kogu muu Euroopa ennast laastas. Positiivsus pidi olema lapselik ja absoluutne. Nii sündisid lood postimeistri pojast Kallest, pagarmeistri tütrest Eva-Lottast ja kingsepa pojast Andersist. Ega Suurmõmmik kao kuhugi, ikka on ta pigem meie mälus kui pagaritööstuse pööningusahtlis. Samas räägivad need andekad ja päikesepruunid lapsed sellist juttu, nagu tegeleksid nad talviti usuõpetuse tudeerimisega: „Täpselt nii käis vaarao käsi, kui ta läbi Punase mere tahtis minna!” karjus Eva-Lotta vees sumavale Sixtenile julgustavalt. Või taas Eva-Lotta sõnad, kui ta oli endale onu Einari näpatud käevõru kätte torganud: „Kas ma pole ilus nagu Seeba kuninganna!”
Loomulikult, need lapsed õppisidki usuõpetust, mis on mõõdukas, mitte ajudele käiv.
Religioon, kuidas me sellesse ka suhtuks, on inimkultuuri lahutamatu osa. Kus iganes esineb kollektiivsüüd või traagikat, seal on kohe ka religioon platsis. Seejuures mitte sugugi mingi monstrumina.
Religioon võiks õppekavas olla inimeseõpetuse asemel ja kindlasti tuleks paaris tunnis käsitleda ka ateismi. See õpetab arutlema.
Kõik turundavad, aga pole, mida turundada
Mulle võidakse öelda, et nüüdne pragmaatiline noorus ei huvitu mingist vaimsest jurast, tahab saada projektijuhtideks ja hakata tegelema turundusega. Käes on aeg, mil valitseb teguvõimas „karm noorus” — Juhan Smuul oma värssloomingus nägi küll sellist ette, ent ei osanud kindlasti aimata, et see nii läheb. Kõik turundavad, ent peamiselt meil pole, mida turundada. Kes ühiskonna karmi loogikat selgeks ei saa, peab lahkuma. Karl Marx kirjutas oma ilmakuulsates värssides ettenägelikult: „Käib sajand oma rasket raudset sammu. Ja talle järgneb tema väljavalitu. See kainelt arvestatud kasu on ja ammu — ei ihaldata kuskil enam muud. Vaid kaineid mõtteid sisendada suudab — uus haridusevalgus, erk ja julm. Ja masin inimesed teiseks muudab, kaob luulemaailm — habras lapseulm.”
Nõukogude-aegsesse Elu Sõnasse oli koondunud kõik see, mis omal ajal oli keelatud: usk, homoseksuaalsus, kommunismivastasus. Kui inimene on ühiskonnas keelatud alal, siis tunneb ta ennast ekstaatiliselt, sest keelatud vili on alati väga magus. Et selle mürgise vilja keelatust ennetada, tuleks ta koolide õppekavadesse lasta. Tuleks noortele kõnelda, et usk võib esineda väga mitmes vormis. Jumalani võib jõuda mitte ainult ekstaatilist, vaid ka väga ratsionaalset teed pidi. Usun selleks, et mõista; mõistan selleks, et uskuma jääda, nagu Canterbury Anselm selle sõnastas. Usuõpetaja saab ka selgitada, et Canterbury Anselmi jumalatõestuses leidub loogikaviga, mida on nimetatud „surnud ringiks”: Anselm väidab, et on olemas olend, kellest kõrgemat ei ole võimalik mõelda, kuid alati on võimalik mõelda kõike, mis inimese ettekujutusse mahub.
Kristlus on üks väike valguskiir suurest päevast, mida nimetatakse maailma religioonideks. Kui ei konfiskeeri nganassaani šamaanide võlutrumme ja teise maailma jaoks mõeldud kaunistusi, siis suudavad nad oma telgipuhastamise tseremooniat jätkata läbi kogu polaaröö.
Meil leidub piisavalt religiooniõpetajaid, kes suudaksid oma ainet anda arvestataval tasemel. Religioon on ühiskonnas surutud tagaplaanile. Inimesed vajavad psühhoteraapiat, mis oleks mõistetav lihtsale hingele. Kui inimesele kõnelda, et räägi oma lapsepõlvest ja sellest, mis sul emaga oli — ta ei räägi. Sellepärast tekivadki nn usklike seansid. Usuga on lihtne hullutada, kui selleks on eelsoodumus.
Inimeseks olemise valu kood
Religioonidesse tuleb suhtuda pigem austavalt, sest kuhugi sinna ongi kätketud inimeseks olemise valu kood. Olgem selle koodi väärilised!
Religiooniõpetusest võib avastada tuhandeid põnevaid detaile. Näiteks hiljaaegu andsid seitse Kolumbia evangeelset kristlast teada, et nad on lennanud kosmosesse, kus asub paradiis. Nad nägid seal kahte kulla ja „tundmatute kalliskividega” kaetud trooni. Pikk valge linaga laud viis tundmatusse ja toolid olid mõlemal pool lauda. Seitse kolumbialast nägid toolidel ka oma nimesid, mis olid „hoopis teistsugused kui maa peal”. Nad istusid nendele toolidele ja tõstsid endale ette head ja paremat. Söödi põhiliselt arbuusisuuruseid viinamarju. Siis nägid nad Aabrahami, kes oli noor mees ja kelle juuksed olid nagu traadid. Aabraham ähvardas neid, et neil on käsil ainult retk paradiisi, aga üsna pea peavad nad seal olema alaliselt.
See kõik on ajupesu tulemus, kuid ajupesu annab kindlasti ennetada metoodilise õppega juba neljandast klassist saadik. Ja see mõte ei ole hea, kui õpetaja oma religiooniõpetuse kursuse lõpul küsib: „Noh, kes teist siis nüüd usklikuks on saanud?” Usk on iga inimese eraasi ja kellelgi pole õigust oma nina sellesse toppida, isegi õpetajal mitte.
