Aarne Ruben: EÜS-i sõrmuseta oled tibla

 (150)
Aarne Ruben
Päevaleht/Pressifoto

Rootsi luure ei oleks saanud 1993. aastal meie maalt Vene relvi välja toimetada, kui tal poleks olnud tegemist kõige usaldusväärsemate tegelastega. Usaldusväärseteks osutusid aga toonase kaitseministri Hain Rebase arvates nood, kel oli samasugune sõrmus nagu temal — seega Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) sõrmus.

See selgub Rootsi sõjaväeluure ülema tunnistusest riigikogu Estonia laevahukku uurivale komisjonile. Niisiis, kui sul ei ole usaldusväärset sõrmust, oled sa tibla.

EÜS ja korporatsioonid on meie riikluse karkass ja taust. Riigiasutustes on sadu nende liikmeid. Ministeeriumites võib sageli kuulda sellist juttu: „N on usaldusväärne vilistlane, 2002. aasta coetus’est, L-i akadeemiline poeg/tütar, veendunud korporant/seltsivend. Ta akadeemiline isa ei ole tuvastanud mingeid kõrvalekaldumisi põhiliinist.“

Ja teise seltsivenna heatahtliku hüüatuse smollis! saatel ning ringkäenduse abil vannutatakse ta ametisse. Sest N on „oma“, teda on selles kasvatatud juba rebaseajast saati. Akadeemiline isa ja ema ju ometi vaatasid ta järele! Kui palju asjalikke tegutsejaid võis ametisse võtmise juures jääda ukse taha selle pärast, et neil ei olnud „usaldusväärset sõrmust“.

Ühiskonnas valitsevad värvikandjad

Meie ühiskonda valitseb liiga palju värvikandjaid. See on sama kindel kui vene ruleti mängimine „seitse ühele“: kui ministeeriumi osakonnajuhataja on „õigest“ parteist ja kui ta on veel humanitaarharidusega, siis võib kindel olla, et ta on kas EÜS-ist või korporant.

Selles mõttes on Eesti täiesti korporatiivne ühiskond. Siin võib võrdluseks tuua mitmeid süsteeme: Jeltsini „perekonna“, ristiisade süsteemi Sitsiilia linnades. Ent korporatiivsel ühiskonnal ei saa olla suurt tulevikku, sest ta on nagu madu, kes ise õgib oma saba.

EÜS-il on suur minevik. Selle värve on kantud üle maa ja neid ümber käe hoides on mindud kindlasse surma meie kõigi vabaduse eest. Meenutagem kas või Jaan Krossi kuulsat romaani „Mesmeri ring“, kus seltsivennad sedasama ringkäendussüsteemi kasutades Tartut Lax Maossoni tüüpi närukaeltest puhtaks teevad.

Tunnen mitmeid häid EÜS-i liikmeid, kes ei too kõike ohvriks mitte ainult isamaale, vaid ka oma sõpradele ja tuttavatelegi. Tudengiorganisatsioonides on palju positiivset, mille pärast need kriitikat ehk ei väärigi. Aga negatiivsetki on.

Kuid EÜS-i kuulumist on ka häbenetud. 1906. aastal, üldise mässuvaimustuse aastal salgasid seltsi liikmed vanade revolutsionääride ees vahel oma kuuluvuse ära. Kui praegu on suur auasi, kui oled EÜS-i vilistlane, siis Jaan Teemant eitas „revolutsiooni tulihobuse“, veendunud sotsi ja mässumehe Karl Ast-Rumori ees seda kategooriliselt: „Mis vilistlane nüüd mina! Mina pole mingi selline!“

Vahepeal sai vilistlaseseisus aga lausa auasjaks. President Lennart Meri ümber kogunes kümneid noori värvikandjaid, kes kõik sirutasid ahnelt käe riigipiruka järele. Nad pidasid end suurteks isamaalasteks ja kuulutasid reeturiteks need, keda heaks arvasid. Kui Edgar Savisaar jäseles oma „kuldsete lintidega“, siis oli tema ka kohe reetur.

Niisiis, kui keegi eksib, siis tabab teda seitse aastat õnnetust, ta kuju demoniseeritakse ajakirjanduse poolt ja edaspidi seostatakse teda hoopis Venemaaga. Muidugi, tal ei ole ju usalduse sõrmust. Targal poliitikul, olgu ta või väliseesti keskkonnast, on esimene asi need regaalid kätte saada — ning väliseestigi poliitik astub EÜS-i. Kas või vanast peast.

„Olen suurem eestlane kui sina“

Jaan Krossi raamatust tuleb välja, et rasketel aegadel võimaldas kuulumine kildkonda, mis ainult pühendatutele mõeldud, okupantidele vett peale tõmmata. EÜS-i siseinfo teadmine aitas vabadusvõitluses superkangelast Indrek Tarmat.

Kuid see oli raamatus nii. Tegelikkuses korporatiivsus ainult segab seda riiki, kes peab juhtumisi suure õnnetuse läbi sõdima hiiglasliku suurriigiga. On ju isamaaliselt läbitud rebase- ja tegevliikmeaeg korporandile otsekui tema tohutu patriotismi sertifikaat. Usalduse sõrmuse omanikud jagavad infot ainult omavahel, aga lahinguväljal on pooliti jagatud info kindel hukatus.

August Allet mäletate? „Ema hüüab vissi-vissi, viskab kanadele teri… Tütrel värvid üle tissi, puhas siniveri!“ Piisab, kui paned üle oma kauni rinna kolm värvi, ja juba ronid sa karjääriredelil ülespoole, nii et ise vaat ei märkagi. Nagu unenäos jääd sa pidama suure riigiettevõtte nõukogus, käsutad miljoneid ja suunad neid riiklikke kanaleid pidi.

Loe veel

Väiksemad aateõed võid sa oma „siseinfo“ kaudu samuti headele kohtadele tõmmata. Moodustub suletud korporatiivne võrk. See hakkab tõrjuma omale mingil põhjusel ebausaldusväärsemate parteide esindajaid. Näiteks poliitik Ain Seppikut tõrjub see võrk kindlasti, sest Seppikul ei ole Usalduse Sõrmust EÜS-i graveeringu ja sinimustvalgete värvidega.

Mõnel naiivsel noorel, kes omal ajal ei ole teadnud juba esimesest kursusest buršiorganisatsiooni astuda, võib küll olla ebamugav kusagil kõrgepalgalisse ametisse kandideerida, isegi kui ta on spets. Vastutavad isikud laiutavad käsi, et CV ei vastanud konkursi tingimustele, tegelikult pani keegi ministeeriumis juba ees olija magusale kohale lihtsalt oma „akadeemilise poja“.

Buršiorganisatsioonides on ka märgata suhtumist „Olen suurem eestlane kui sina“. Vares-Barbaruse valitsuse liikmeid Hans Kruusi ja Nigol Andresenit sõimati tihti, et mis eestlased teie olete. Aga olid — Kruus ja Andresen õõnestasid 1940. aasta juunisüsteemi seespoolt. Suure järjekindlusega pakkusid nad ikkagi oma valitsust välja kui formaalselt iseseisvat, lootes siin edaspidi luua Välis-Mongoolia sarnase Nõukogude satelliitriigi.

Kruusi-Andreseni plaani õnnestudes oleks formaalne iseseisvus säilinud 1941. aastani ja ära oleks hoitud palju suvesõja ohvreid, kes praegu loojakarjas. Muide, nad mõistsid nad isegi, et nende plaan on utoopia — nemad olid just sellised Eesti eest seisjad, kellega härrased buršid ja vilistlased oma plaane ei jaganud. Aga raskel ajal peaks info liikuma ikka eestlaste seas, mitte ainult seltsi liine pidi. Siis võidame.