Aarne Ruben: Eestis pole rassismi

 (151)
Aarne Ruben
Postimees/Scanpix

Mõni aasta tagasi kohtasin ma süsimusta neegrit Alabamast, Montgomeryst. Sellest laulude ja lõbusa neegrikometi linnast oli tema tulnud “palverännakule Eestisse”, tõtt ja õigust otsima. Nimelt otsis ta vaikust ja igavikulist üksindaolekut, et lahendada kolm tähtsat probleemi: esiteks, mis on kurjuse läte, teiseks, kust tuleb inimese vaimujõud, ja kolmandaks, kas Kennedy tapmise põhjuseks oli “üldine kurjuse vandenõu”.

Oma teada tuli ta Eestisse kui paika, kus mõtete kontsentratsioon muutub ülitihedaks, ent on ju vana tõde, et geniaalsed ideed hakkavad liikuma siis, kui kultuur ümberringi on ääretult kõrge. Järelikult pole Eesti midagi muud kui heade ideede paik, inimliku mõttesügavuse suur sulatuskatel. Elame väga haruldases kultuuris.

Küsisin siis, kas eestilik soode ja rabade vaikus talle ka inspiratsiooni andis. Yes, yes, vastas ta innukalt, lumiheledate silmavalgete välkudes täiesti mustas näos. Seal on tõde, sealt saab kõik alguse. Kuna meie vestlus toimus Eestist eemal, nimetasin ka mina oma kodupaika sõnakesega “seal”.

Kui ma ei eksi, oli härrasmehe nimi James. Tema, Jamesi Eesti-reis oli juba seljataga, osa Suurest Tõest oli tal juba ammu leitud ja võib oletada, et mitte keegi ei hüüdnud talle reisi jooksul: “Hei, pigi, hakka mu neegriks!” Vastasel korral oleks tal meist veidi teistsugune arusaam.

Paneme siis pildi kokku: oleme siin olnud väga paiksed. Meil on haruldane keel, vokaaliderohke nagu ööbiku laul. Ja meie maa on pühitsetud Maarjale, kogu keskaja (seega tervelt 1200 aasta vältel) armastatuimale tegelasele. Miks anti meie jäisele tuulisele põhjanurgale nii populaarse tegelase kui Neitsi Maarja, jumalaema nimi? Väga kõrvalised kohad tollal selliseid nimesid ei saanud. James Montgomeryst tuleb siia kui pühadusse, võib-olla ta isegi ei kuule, kui talle skinhead´ide kamba poolt mõni fucking järele lendab.

Peame selja sirgu ajama ja mõistma, et meie, eestlased oleme erilised. Alustame kaugelt ajaloost: keskaja eurooplase jaoks oli siinne maa üksik “pime” paik kusagil käänulise mere lõpus. Et see sai neitsi Maarja nime — no kuulge! Midagi väga erilist pidi siin olema, tõepoolest. Võib-olla tulesamba eelajalooline kukkumine ja sellest tulenev võimas taig? Igatahes on mälu hilisemad ladestused selle algse ja suure kustutanud. Võib-olla andis mõni vägev teadmamees meie maale erilise võlujõu? Igatahes on läbi aegade olnud hale vaadata Eestis nende toimetamisi, kes siia ei kuulu, kes on sellele maale täiesti võõrad nii mõtteviisi, vere kui ka keele poolest.

Kõik tingimused, kogu siinne loogika on ju nende vastu. Kuulsin ju ise: “Rossija, Rossija!” karjusid mõnikümmend siilisoengutega tegelast Tõnismäel. Aga kusagil kiriku all lamasid meie pühad surnud. See kisa oli nende teotamine. Ja kui uskuda Borgest, siis on surm ainult üks suur uni. Kas meie esivanemate unes karjusidki need juurteta migrandid? Kui uskuda Jorge Luis Borgest, geniaalset kirjanikku, siis jah.

Eesti tavaelanik rassistlik ei ole, keegi ei kiusa mustanahalist, kes tuleb meile külla ja soovib tutvust teha meie kultuuriga. Küll aga satub siia ikka mõni natsist soomlane või rassistist ameeriklane ettekäändel, et siin ei ole neegreid, nad “tulevat neegritest puhkama”. Vaadakem kas või ameerika natsi kentsakat eestikeelset teksti, mis räägib nende kangelastest: “Füürer ütles, et tema kannab viimset Saksamaa ohvrit ja ta ei jookse vaenlase eest minema, vaid võitleb vaenlase vastu kuni kibeda lõppuni ja siis ei lase ta demokraatidel ja bolševistidel rõõmu tunda, tema kohtu ette saatmisega või ta laiba mõnitamisega avalikkuse ees. Nii võitles ta edasi kuni „alaminimesed” vaid mõne meetri kaugusel olid ja siis tõusis ta Walhalla.” Seda teksti veebis (kirjaviis muutmata — toim) peavad Eesti võimuorganid niivõrd tühiseks naljaks, et ei pea vajalikuks seda isegi internetist maha võtta, vaid lasevad seda seal olla “kuni kibeda lõppuni”. Meie maale haakristi-käesidemetega tulijad on õnnetud inimesed, nad norivad tähelepanu, mida nad ei saa.

Ja kui vaadata nende kõrval mustanahalisi, tõelisi tippintellektuaale, siis hakkab mõne pärast ikka häbi küll. Kuuldavasti pole kohalik skinheadlus mitte midagi muud kui välismaalt siia jõudnud kahjulik mood, nagu meie uuskoloniaalses kultuuris kõike võõrapärast episoodiliselt on ahvitud. Kui Tallinnas käis tänavanurkadel flööti mängimas ühe ülikooli erudeeritud õppejõud, siis kõnelesid mõned üksikud meie suguvennad selle toreda mehe juures pea üsna sama juttu, mis ühe tuntud kirjandusteose tuntud kangelase suus juba kõlanud: “Kuula! Siin käis üks vaba neeger Ohiost, mulatt; tal oli kõige nooblim kübar, mida sa iial oled näinud, ja kõige valgem särk… Räägiti, et ta olla prohvus ülikoolis ja oskavat igasugu keeli ja teadvat kõik. Aga see pole veel kõikse hullem. Räägiti, et ta saab isegi valida. /---/ Ütlesin rahvale: miks seda neegrit ei viida oksjonile ega müüda maha?” (Mark Twain, “Huckleberry Finn”). Aga fänne oli sellel õppejõul ikka tunduvalt rohkem, nägin hiljem ise, kui palju oli tal sõpru ja tuttavaid, kes talle toetavalt käe pihku pistsid. Ajakirjandust jälgides näib, et skinhead´ide rünnakuid tuleb enam ette Tartus, mis näitab, et aastasadu merele avatud linnas ollakse võõrastega rohkem harjunud.

Võõra kultuuritraditsiooniga on kergem elada seal, kus juba pikad multikultuursuse traditsioonid. Intensiivne multikultuursus tähendab ka intensiivset sallivust, aga selle viimasega võib juhtuda, et ta teeb läbi ehtsa dialektilise arengu protsessi: sallivus muutub iseenda vastandiks. Kõikvõimalike vähemuste tolerantsitaotlused lähevad lõpuks üle nendesamade vähemuste agressiivsuseks. Normaalsus kaotab oma algse näo ja kui minoriteetidel õnnestub ka meediapilti vastavalt sättida, siis võib üsna pea muutuda häbistavaks olla ainus mees arvukate naiste kollektiivis, seksuaalenamuslane -vähemuslaste hulgas või valge neegrite seas. Asjade käiku hakkab siis juhtima agressiivne vähemus, kelle käitumist ei tohi iial kritiseerida: kohe oled sa seksist, rassist, homofoob, šovinist jne.

Õnneks on Eesti nii modernsetest arengutest veel üsna kaugel. Kuidas see teisiti saab ollagi, kui alles praeguste seenioride lapsepõlves künti maad üsna samamoodi nagu varajasel rauaajal. Kiireid euroopalikke muutusi on siin toimunud vähe.