Äärmuslikkuse õppetunnid Euroopa Liidus

Austria Vabaduspartei endine liider Jörg Haider asus taas vasturünnakule: eilsel Euroopa Liidu istungil nõudis ta resoluutselt Austria-vastase isolatsiooni lõpetamist ja demokraatlikult valitud valitsuse tunnustamist. Veel enam, Haider süüdistas Prantsusmaad kolonialismis ning ähvardas katkestada Austria maksed Euroopa Liidule.

Rängad süüdistused mehelt, kellele on keelatud sissepääs mitmesse demokraatlikku riiki ning kelle esinemisi saadavad protestimiitingud.

Kui Vabaduspartei oli veel suurim opositsioonijõud, olid Haideri valimiseelsed lubadused lihtsad ja populaarsed, suunatud stabiilsust soovivale keskmisele Austria väikekodanlusele. Vabaduspartei plaanis piirata immigrantide arvu, lükata edasi Euroopa üleminekut ühisrahale ja peatada Euroopa Liidu laienemine itta.

Ega ole just palju, mille pärast käratseda. Immigratsioonipoliitika karmistamist kaaluvad teisedki riigid, ühisraha ja euroliidu laienemise vastaseid on samuti alati olnud. Probleem kerkis juudiorganisatsioonide protestist Haideri mõningate sõnavõttude suhtes.

Dilemma on kestnud kuid: kas rahvusvahelisel organisatsioonil on õigus ühelegi riigile nt valimistulemusi dikteerida? Ettekääne justkui oleks, sest natsid tõusid kolmekümnendatel samuti legaalsel teel, aga Haideri uljastel avaldustel on natside süsteemse rassismiga suur vahe.

Kusjuures Haider on need avaldused teinud aastaid tagasi noorpõlves ning nende pärast ka vabandanud.

Kodutöö Eesti jaoks: mida oleks Euroopa Liitu pürgivatel riikidel asjast õppida? Kas näitab see, et ka suurimad organisatsioonid ei ole vabad inimlikest emotsioonidest, või annab Euroliidu olemasolu hoopis garantii, et kuskil ei toimuks enam fashistlikku riigipööret ja ka Eestis ei korduks kunagi 1934. aastal juhtunu?