350 miljonit krooni loodusharidusele
Mida peaks Eesti keskkonnaharidus konkreetselt sisaldama, seda arutatakse praegu keskkonnaameti eestvedamisel kõikides maakondades toimuvatel ümarlauavestlustel.
Välismaised teleprogrammid ja klantsivad tõlkeraamatud on teinud tublit keskkonnaharidustööd, kuid tagajärg on, nad peavad metskitse antiloobiks, tunnevad varaani paremini kui jänest, teavad palmi, aga ei erista pärna ja tamme.
„On suurepärane, kui inimene oskab pilli mängida, joonistada, tantsida, aga kui ta ei oska ega tahagi keskkonda hoida, siis see on katastroof,” ütleb Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal. Keskonnaharidus peaks tema arvates olema küll riiklikult tähtis küsimus, kuid see ei tähenda, et oleks vaja riiklikku keskust, millele muud keskused alluvad. Ta meenutab oma hiljutist külaskäiku Chicagosse: „Ameerikas on igal omavalitsusel oma pisike looduskool. Ühes tegeldakse rohkem lindude, teises loomade, kolmandas millegi muuga – keegi kellelegi ei allu, tehakse koostööd ja täiendatakse üksteist. Maailma loomaaiad on samuti omavahel võrgustikus, neil on ühine ülemaailmne andmebaas, konkurentsi asendab koostöö. Ligilähedaselt nii võiks olla korraldatud ka Eesti keskkonnahariduse keskuste töö.”
„Tere hommikust, ussikene!”
Mida väiksem laps, seda avatumad on tema meeled loodusele, seda positiivsemalt ta kõigesse suhtub, rõhutab Mati Kaal.
„Kui mul oli kodus kuningboa, läks mu väike pojapoeg ärgates esimesena tema juurde ja ütles rõõmsalt: „Tere hommikust, ussikene!” Tal ei olnud selle loomakese suhtes mingeid eelarvamusi. Suhtumine loomadesse pole sünnipärane, vaid sisse kasvatatud. Õige looduskasvatusega pole võimalik alustada liiga vara.”
Looduses millegi põneva leidmiseks ei pea ilmtingimata loomaaeda minema: „Lasteaiaõues võib koos lastega kõhuli heita ja lähedalt uurida, mida putukad ja tõugud rohu sees teevad. Purgiga saab tuppa tuua ka ujureid, selgsõudureid ja muid mutukaid, aga neid saab käia iga päev ka veeloigus või kraavis vaatamas. Kõik on väga põnev, kui lähed lasteaiast välja alevile vastupidises suunas.”
Kust tuleb huvi looduse vastu?
Fred Jüssi:
„Noored tuleb loodusesse viia, sinna lahti lasta, siis teeb loodus selle asja ise ära. Kujunemiseas vajab inimene loomulikke mõjutajaid. Ei saa nii, et las nad internetist vaatavad ja esmaspäeval räägime. Kui kuuled hunte ulumas, kolme põlvkonda korraga: kuidas vanad alustavad, seejärel tuleb kõrgema häälega sisse noorem põlvkond, lõpuks kutsikate kiljumine… See on nagu kirikukoori laul, mida ei õpi nii ära, et karja juht laseb internetist vaadata ja siis arutatakse seda asja.”
Aleksei Turovski:
"Mulle avaldas juba lapsena muljet kõik, mis liikus, aga ei olnud metallist ega bensiinimootoriga. Raamatuid lugedes ootasin alati, kas lõpuks loomadest ka midagi tuleb. Mäletasin detailideni sadu joonistusi, kuid need kujutasid enamasti loomi. Kaasasündinud huvi? Oleksin selle väitega ettevaatlik. Huvi on kindlasti sünnipärane, kuid miks just looduse vastu? Võib-olla oli siin oma osa mu isal. Vaatasin lapsepõlves peetud päevikut. Olen sinna 1956. aastal, algkoolilapsena, joonistanud nukleotiide ja peptiidsidemeid. Loomulikult selgitas mulle neid asju isa, kes oli küll filosoof, kuid väga huvitatud ka bioloogiast. Tema arvates oli loodus imetlusväärne. Mäletan, kuidas ma Nõmmel viieaastase poisina uurisin sitasitikat, kes asjalikult sambla sees toimetas, ja kuidas mu isa imestas, et nii väike tegelane, aga juba täiskasvanud ning teab, mida ja miks ta teeb.”
Täispikkuses artikleid loe Õpetajate Lehest.
