Viimane päev eksperimendist möödus märkamatult. Külmkapp on nüüd ametlikult tühi, et võtta vastu järgmise kuu toidud. Esimest korda elus sõin ära kõik, mille olin kappi ostnud ning täna hommikul oli vastu vaatamas vaid jupike vorsti, võitükikike ja suur tomat.

Läks taaskord pudru keetmiseks. Kausitäie pudru sõin ära kolme lusikatäie koduse moosiga ning kõrvale jõin klaasitäie jogurtit ja kaks tassi kohvi (1 kroon 80 senti). Seejärel suundusin raamatukokku. Enne käisin veel läbi ka poest, kus ostsin tahvli šokolaadi ja ühe õuna, mis läksid maksma 13 krooni 60 senti.

Pärast poodlemist jäi raha alles 248 krooni 20 senti. Samas rõhutan, et eksperimendi käigus säästetud raha polnud tervislik lüke ning hambaarstile pole ma siiani aega saanud.

Teadsin, et õhtul saan valmistada kapis olevast toidust makaronirooga ning otseselt pole mul päeva jooksul vaja enam midagi osta. Seetõttu sammusin poeväravate kõrval paiknenud Toidupanga kasti juurde ning andsin eksperimendi käigus üle jäänud raha vaeste perede toetamiseks. Seda võiksid teha ka teised, sest väikene heategu päevas ei maksa palju. Isegi paarist kroonist on abi.

Õhtul valmistasin makaroni-köögivilja-vorstirooga. Kõrvale jõin viimase portsu piima ning sõin leiba viimase killu võiga. Eksperiment sai seega ametlikult läbi. Nüüd jääb veel kokkuvõtte kirjutamine mõtetest, mis peas juba kuu aega uidanud.