Hommikul keetsin veelkord putru, kuigi pean ütlema, et tegin seda üsna vastumeelselt. Üks ja sama toit igal hommikul tüütab kiiresti. Tatra puder annab kõvasti jõudu ja on tervisele muide väga kasulik. Vitsutasin siis putru sisse, koort peale panna enam polnud.
Puder maksis 2 krooni. Vett ei arvesta.

Lõunaks olid eile neli valmis keedetud koorimata kartulit. Sõin soolaga. Klaas piima oli jäetud, selle jõin põhjatuks. Vitamiinideks suur tükk arbuusi, see juba varem kuludesse kantud. Kartulid 1 kroon, piim 2 krooni. Lõuna läks kokku maksma 3 krooni.

Kella viie tee. Joon naudinguga, mõnulen. Eksperiment hakkab lõppema. Sain hästi hea tee, sest nagu eile lubasin, kraapisin Marika moosi purgi puhtaks ja loputasin teega. Küll sai maitsev. Ärgu nüüd keegi ehmugu, aga terve saia vitsutasin õhtupoolikul ka sisse. Sai oli viimane ost, millele raha jätkus. Kõht oli tõeliselt hele. Must tee ära kuivanud sidruni tükiga 1 kroon, moosi ei arvesta, sai 5 krooni 30. Kokku 6 krooni 30 senti.

Päeva toiduraha kokku 11 krooni 30 senti.

Seega kulutasin 30 päevaga toidu peale ära 1000 krooni.

Järele ei jäänud midagi, peale väga viletsa tunde. 1000 krooni pole ju väike raha, aga toidu peale ei jätku sellest kauaks. Toit on meil häbematult kallis ja sotsiaalsed toetused lubamatult väikesed.

Rusuva meeleolu tõi viimane päev kaasa. Kas tõesti tuhanded minu kaasmaalased elavadki päevast päev nii, nagu mina vaid ajakirjandusliku eksperimendi käigus kogesin? Nii see paraku on. Lihtsalt kohutav.

Mõelgem kõik üheskoos, see on ju lihtsalt jube. Väike eesti rahvas, kes raskete aastasadade kiuste püsima jäänud, peab nüüd, kui iseseisvus käes, nälgima. Sõna otseses mõttes nälgima. Paljud ekperimendile kommenteerijaina kaasa elajad ju kinnitasid seda, et nemad just nii elavadki. Täna kapsas ja kartul ning homme vastupidi. Ei mingit lootust paremale elule. Ja rahandusminister ei leidnud järgmise aasta riigieelarvesse raha toimetulekutoetuse tõstmiseks. Ikka see 1000 krooni. Kohutav.