26.PÄEV: Kärt Kelder: päeva kulu - 4.90
Hommikul sõin pudru asemel kausitäie jogurtit ning ühe võileiva. Pole ammu tatart saanud ning mõtlesin, et järgmine kord vaatan poes kas selle hind on ehk juba langema hakanud. Kõrvale jõin tassi kohvi (90 senti). Tunnen end nagu vanem daam, sest igatsen nii väga koogikesi kohvitassi kõrvale.
Kooli ei võtnud ma seekord peale koduse õunamahla ja õuna midagi muud kaasa. Seetõttu lasin endale kursaõdedel hiljem poest saiakese tuua. Väikestes asjades peitub võlu ning mina tundsin end pärast kaneelisaia küll õnnelikumana. Tükike rõõmu läks mulle maksma 4 krooni. Siiski pean ära märkima, et alguses ehmatas saiakese hind, sest arvasin selle vähem maksvat ning tuju langes. Selline käitumine andis aga märku sellest, et säästlik mõtlemine on juba tasapisi pähe hakanud, mis pole kohati tervislik ega kasulik.
Kodus sõin ära praekartulid letšoga ning hiljem sooja juustukattega saia. Toidu kõrvale jõin morssi (lahjendatud kodune punasesõstramahl suhkruga). Hiljem jõin veel 500ml teed ning sõin kõrvale ühe pasteedileiva ning paar tükki šokolaadi. Leib sai sellega otsa ning panin uue hakkama. Hommikul läheb niisiis küpsetamiseks.
Päeva kulu 4 krooni 90 senti.
Lugesin Delfist Liisa Pakosta arvamust toimetulekutoetusest ning silma jäid sõnad, kus kirjutaja ütles, et toetuse mõte on aidata raskeid aegu üle elada neil, kel on tekkinud ootamatud ajutised raskused. Loomulikult on meeldiv, et üldsegi toetust antakse, kuid kui 1000 krooniga on võimalik elada ära hambad ristis kuu aega, siis pikemas perspektiivis on see juba raskendatud. Näiteks töö kaotamisel ei pruugi inimene kohe uut kohta leida. Alguses võidakse pingutatult hakkama saada, kuid harjumine väikese toimetulekutoetusega võtab aega ning ei usu, et sellega kohe kohanetakse.
Kohanemisega kaasnev energiakulu aga langetab motivatsiooni ning niimoodi võivad palju inimesed vaesusesse virelema jääda. Tõsi on ka see, et tahest tahtmata on meeldiv käia väljas end tuulutamas, kuid kui peab mõtlema pidevalt, et seda tehakse pereliikmete heaolu arvelt, siis pigem loobutakse hüvedest ning ohverdatakse end teiste nimel. Muidugi võib öelda, et töötus peaks just motivatsiooni tõstma, kuid paljusid on vaja suunata või teistmoodi aidata. Ehk muudaks juba midagi see, kui inimesed võtaksid arvesse teise rasket situatsiooni ning pakuksid tööd kasvõi väiksema palgaga või oleksid moraalseks toeks. Kuigi moraalne tugi ei too tööd ega raha lauale, annab see jõudu edasi tegutsemiseks. Väikesed panused ümbritsevate poolt võib rohkem aidata kui seda arvatagi oskame.
