25.PÄEV: Heimar Lenk: esinduskuludeks läks 11.50
Hommikul käisid ajakirjanikud külas. Istusime minu toas, ajasime juttu. Näitasin, kus ma seal vett soendan ja kus ma söön. Läks nii suureks jutuks, et turult toodud liha- ja moosipirukad ununesid hoopis. Aga võib-olla ei suutnud nad end meedirahvale nii väga isu äratavatena välja pakkuda. Oleks pidanud pakkuma vist hoopis kohupiima kooki, mis ma õe Marika tarvis turult ostsin. Aga see selleks. Pärast külaliste lahkumist nosisin kaks pirukat omaette ära. Minule küll meeldisid, aga ega oma maitset tohi ka peale suruda. Esinduskulud kujunesid hommikul üsna tagasihoidlikeks.
Termosetäis teed, mõeldud ka külalistele, 4 krooni, kaks pirukat (liha 3.60 ja moos 3.40) 7 krooni. Üks pirn ka 50 senti. Kokku 11 krooni 50 senti.
Lõuna ajal tekkis mul võimalus pliidi juurde pääseda ja keetsin kiiresti makarone. Suskasin kuus väikest viinerit ka potti. Tomatiketšup kulus marjaks ära. Kõrvale peedisalatit, oli kapinurka veel natuke järgi jäänud. Tükk leiba ja natuke küüslauku ka. Klaas piima peale. Küll oli hea söök. Makaronid 2 krooni, viinerid 2 krooni, ketšup 1 kroon, peedisalat 2 krooni, leib ja küüslauk 1 kroon 50 senti, piim 3 krooni. Vitamiinideks veel kaks pirni 1 kroon ja klaas jogurtit 4 krooni. Kokku läks lõuna maksma 16 krooni 50 senti.
Kellaviietee mõttepausi sain ka täna ära pidada. Ei pidanud vastu ja sõin veel kaks hommikuks külalistele ostetud pirukat ära. 7 krooni kulus jälle! Tükikese turu šokolaadi näksisin peale. Umbes 1 krooni eest. Tee maksis 50 senti ja paksem sidrunilõik 50 senti. Kokku 9 krooni.
Seega kulutasin päev jooksul toidu peale 37 krooni. Näete, nagu natuke rohkem raiskad, kasvõi külaliste peale, on eelarve lõhki. Ülitäpselt peab toimetulekutoetuse saaja oma söögikordi kalkuleerima. Jube!
25 päevaga olen ära kulutanud 827 krooni ja 20 senti. 5 päeva eksperimenti ootab ees. Raha on alles jäänud täpselt 172 krooni ja 80 senti.
On päris selge, et väikese sissetulekuga inimene, kes saab riigilt närust toimetuleku toetust, ei ole enam mitte kui keegi. Ta lihtsalt eksisteerib. Tema ainsaks mureks saab söögimure ja enese alalhoidmise instinkt ületab kõik muu. Isegi tuttavate külla kutsumise peale ei tohi ta mõelda, kohe on eelarve lõhki ja järgmine päev võib kujuneda päris nälgimiseks. Ma tegelikult teadsin seda kõike, kuid ma poleks iial enne selle eksprimendi korraldamist arvanud, et asi nii hull on. Nüüd on mul selge, et ligi 47 000 toimetuleku toetuse saajat lihtsalt vaaguvad elamise ja mitte elamise piiril, lisaks poolnälgivad töötud oma 1000 krooniga ja nälgivad pikaajalised töötud, kes riigilt seda tuhandetki krooni enam ei saa.
