24. PÄEV: Kärt Kelder: "kollane poeralli" on väsitav
Kuigi minu silmis pole selle eksperimendi eesmärk pöörata tähelepanu ainult toitumisele või sellele, kui palju maksab üks või teine ostetud toode, siis tihtilugu tundub see nii minevat. Seda põhjusel, et poes käimine ning söömine on iga päeva lahutamatu osa. Krõbisevat on mul üpriski palju rahakotti järele jäänud ning tunnistan, et olen säästurežiimiga liiga kaasa läinud. Pelgasin alguses, et ehk ei saa ma piiratud eelarvega hakkama. Samas usun, et kui järgmine kuu peaksin
samuti 1000 krooniga läbi ajama, siis oskaksin paremini arvestada, kuhu ja kui palju raha läheb, ning rohkem ka enda heaolu tarbeks kulutada.
Tänu suurenenud päevaeelarvele läksin muretumalt poodi, et osta midagi meelepärast. Kuigi minu poodlemise eesmärk polnud otseselt säästmine, siis automaatselt vaatasin allahinnatud tooteid. Üldjuhul on säästmine hea, kuid pikemas perspektiivis võib see pähe hakata ning alateadlikult
vaadatakse eelkõige kollaste siltidega tooteid. Selline kollane poeralli väsitab.
Pealegi olen näinud mitmel korral kui hinnale on peale kleebitud "soodne" hind, kuid sildi all on näha varasem analoogne hind ehk siis tegu pole hinnalanguse vaid pettusega.
Kassas olin veidi üllatunud, kui maksin kohupiima (5 krooni 10 senti), jogurti (Säästukaardiga 15 krooni 90 senti), vorsti (Säästukaardiga 17 krooni 90 senti) ning banaanide eest 46 krooni 80 senti, kuid proovisin sellele pikemalt mitte mõelda.
Raha on alati olnud tülide allikaks. Võtkem kas või ütluse, et kui tahad kellestki lahti saada, siis anna talle laenu. Alateadvuses tahaksin tunda sõltumatust rahast ning tagasi seda eluviisi, kus ma ei pea mõtlema toidu materiaalsele väärtusele. Hetkel olen olukorras, mis kipub aina rohkem häirima.
Ja nüüd menüüst. Hommikuks sõin ära viimase pannkoogi ning ühe võileiva. Kohvist ei suuda ma hoolimata selle ebatervislikkusest loobuda. Jõin kaks tassitäit (1 kroon 80 senti). Siinkohal seletan
korra, mida mõtlen "eelnevalt eelarvesse arvestatud" all: niimoodi kirjutan sulgudesse, kui olen toote juba eelarvest maha arvestanud, st poest varem selle kuu sees ostnud.
Lõunasöögiks sõin eile keedetud supist pea kõik tahke osa ära. Kuna vedelikku niisama kõhutäiteks juua ei taha, siis mõtlesin homme midagi kartulitest või makaronidest valmistada. Olen liiga supipõhiselt toitunud ning pingelisel õpinädalal peaksin rammusamalt sööma. Üks korterikaaslastest praadis endale õhtusöögiks praekartuleid ja teine valmistas kartulipüreed. Mul on tunne, et üks nendest toimingutest tuleb homme ka minul täide viia. Seetõttu kavatsen öösel (elekter on siis kuuldavasti soodsam) kartulid keema panna.
Õhtul sõin ära kausitäie jogurtit, kuhu tükeldasin sisse õunu ning jõin tassitäie teed lusikatäie mee ja vähese piimaga (eelnevalt kuludesse arvestatud). Õppimise tõttu hävitasin ära ka ülejäänud poole
šokolaaditahvlist, mille sõbranna oli mulle reedel tänutäheks kinkinud.
Päeva kulu: 48 krooni 60 senti.
Söömiste ja õppimiste vahel vaatasin paar korda oma toa aknast välja ning nägin majanurga peal üht meest meie maja prügikasti kallal askeldamas. Arvatavasti otsis ta taarat. Enne otsima hakkamist vaatas ta mitu korda paremale ja vasakule, mis näitas, et mees ei tundnud end
oma tegevuses mugavalt. Hakkasin mõtlema, et mis on juhtunud selle mehe minevikus, et olevik sunnib teda pingesse tõmbunult pudeleid korjama. Tõsiasi on aga see, et sündides oli ta samal pulgal kui me kõik, kuid arvatavasti jäi lihtsalt elu hammasrataste vahele. Pole välistatud, et keegi turvalist elu elav inimene võib samuti sattuda täbarasse olukorda, kus leiab end maja nurga pealt nii paremale kui ka vasakule vaatamas, tühjad pudelid käes. Kas aga keegi ka abikäe ulatab, on juba teine lugu. Nagu on ühes luuletuses kirjas read: "Ma nägin teda kesktunnil raekoja platsis, ta teretas mind ning mul oli häbi."
