Seda, et meie elus oleks stabiilsus, rahu ja armastus. Lisaks ka seda, et elus peab olema KIRG. Loomulikult ka suhtes. Aga samas üks ei välista teist. Kui suhtes on kõik korras, ja ei ole liigselt tülisid ja jamasid, siis see ei tähenda, et kirge ei oleks. Kirg on tugev emotsioon, mis ajendab tegudele. Aga kirg võib tulla nii positiivsest kui ka negatiivsest. On tõsi, et kui inimesed tülitsevad ja kraaklevad ja emotsioonid keevad kergelt üle, siis võib tunduda, et inimene on järelikult väga kirglik. Aga kas see ikka on nii?

Võib-olla tähendab see, et inimene lihtsalt on kergesti ärrituv ja tal puudub piisav enesevalitsus, et ta suudaks olukorda talitseda ning mitte lasta esimese asjana tunded välja. Enesevalitsust omav inimene on TUGEV inimene. Ja see ei välista kirglikkust. Kui tülitsemise ning tunnete möllu taga on kirg, samamoodi võib see kirg väljenduda ka positiivsest. Kui inimestel on tõeline armastus ning mõlemad inimesed keskenduvad teise vajadustele ning soovidele, siis võib see tuua välja teistmoodi kire - ISETU kirg.

See tunne, kui keegi on sinuga koos olles isetu ning samas on su järele hull, võib olla üks paremaid tundeid, mis siin maal saab olla. Aga ega siis see ei tule iseenesest. Tuleb pingutada, et selline suhe toimiks. Raudselt vajab hea suhe rohkem tööd ja pingutusi, kui lihtne üliemotsionaalne ja "kirglik" suhe. Kuid kas see pole mitte palju rohkem väärt?

Loomulikult pole olemas muinasjutte ja iga inimene siin maailmas on ebatäiuslik. Seega me ei leia kindlasti enda kõrvale inimest, kes oleks ideaalne. Kui teame, et kõikidel inimestel on vead, siis tuleb asjale teisiti läheneda. Mitte mõelda koguaeg, et appi, selliste asjadega ma ei harju kunagi, vaid pigem mõelda, et millised vead ja harjumused on sellised, mida suudaksin taluda.

Usun, et enne inimesega suhtesse astumist peaksin olema valmis abieluks ning enne abiellumist peaksin teadma, kas see inimene on ikka minu jaoks või pigem mitte. Miks võtta risk, lihtsalt selle pärast, et olla suhtes. Tean, et praegu on see surve, et koguaeg peab olema kellegagi koos, ning naistel tekib kohati tunne, et ega ma ei saagi väga üksinda hakkama. Kas tõesti on see nii? Naised, te olete võimsad võrratud isikud ning igaüks teist on tugev indiviid, kellel pole vaja meest, et hakkama saada. Kui leiad õigel hetkel õige mehe, siis ta täiustab su elu viisil, mida sa enne ei näinud, sest elasid üksinda täisväärtuslikku elu. Okei, kas tundub, et räägin iseendale vastu. Võib-olla see isegi on nii, aga kuidagi minu jaoks see on loogiline.

Võib öelda, et olen kohati suur romantik ja naljaga mõtlen, et ühel heal päeval tuleb "prints valgel hobusel" ja niidab mu jalust maha. Seda küll kunagi ei juhtu, aga tahan teha kõik selleks, et kui leian selle õige inimese, siis olen ka ise selleks hetkeks see õige inimene. Olen ikka väga palju muutunud alates 18-st eluaastast. Kui mõtlen sellega, mida oleksin saanud suhtesse panustada siis, või mida olen õppinud 5-aastaga, siis saan aru, et kõige olulisem on enda kallal tööd teha.

Nähes enda ümber mulle kalleid kauneid abielupaare, siis tekib tunne küll, et tahaks abielluda. See on loomulik soov. Eriti kui näed, et sinuga sarnaste põhimõtetega inimesed on õnnelikud ja täis elurõõmu. Loomulikult on igas abielus probleeme, aga kui näed, et nende abieluõnn on pigem erand kui reegel, siis see paneb mind oma põhimõtetes veelgi enam veenduma ning tahan just nii tegutseda. Võib-olla see on paljudele inimestele veider, et mitte lihtsalt olla inimesega suhtes, vaid õppida teda tundma eesmärgiga abielluda – kurameerida. Kas see ei pane mitte suhet nägema teisest vaatenurgast? Teeb asja tõsisemaks?

Inimene on loodud sügavate emotsioonidega ning nende kõrvale lükkamine oleks lihtsalt patt.