22. PÄEV: Kärt Kelder: viimane nädal näljapajukil!
Eksperiment hakkab jõudma lõpusirgele ja üks nädal on veel minna. Kolm möödunut nädalat on mulle õpetanud rohkem kui aasta üksi elades. Siiski ei saa ma julgelt väita, et olen olukorraga juba täielikult kohanenud ning suudaksin 1000 krooniga tulla toime ka pikemas perspektiivis.
Mida kauem olen eksperimendis osalenud, seda enam tunnen piiratud eelarvega elamise tagajärgi enda peal. Elutempo ning harjumuste järsk vahetumine on minul näiteks muutnud tujusid. Energiast pakatavast rõõmsameelsest tudengist on saanud vaiksem koduseinte vahel istuv hall hiireke. Kui isegi võimalus avaneb, siis pole suurt lusti välja minna, sest automaatselt hakkan kalkuleerima võimalikke kulusid ning mille arvelt järgmistel päevadel seetõttu kokku tuleb hoida. Suurest tahtest hakkama saada olen palju säästnud ning tihti loobunud meeldivatest asjadest. Samas on see osa inimeste igapäevaelust, kes reaalselt peavadki pidevalt valima või millestki täielikult loobuma. Poodi ma samuti enam põhjuseta ei tiku, sest ei taha raha niisama emotsioonide ja isude ajel laiaks lüüa.
Rääkides tänasest menüüst, siis hommikul mõtlesin, et väga armas traditsioon on paljudel nädalavahetusel pannkooke küpsetada. Võtsin ka ise selle ette, sest kõik ained olid kapis olemas (kaks muna, jahu, vett, veidi piima, soola, suhkrut). Tegime ülepannikoogid sõpradega kolme peale ja igaühele jätkus mitu tükki. Tegemise kõrvale rüüpasin kaks tassi kohvi (1 kroon 80 senti). Hubane toiduvaheldus nädala sees keedetud pudrule või kõrvetisi tekitavale leivale. Külla tulnud kaaslane tõi enda poolt kostiks veel ühe paki piima (piima hind 3 krooni per inimene). Pannkooke sõime moosi, mee ja suhkruga ning kõrvale jõime teed vähese piimaga.
Kuna ärkasime üpriski hilja, siis lõuna nihkus õhtusse. Avastasin, et külmkapis on mul palju peeti järel ning otsustasin nendest külalistele midagi maitsvat valmistada. Kuna eelmisest kuust oli sügavkülma jäänud veidi ka lehttaigent, siis valmistasin peeti lehttaignas, kuhu lisasin ühe muna ja mõned viilud juustu (7 viilu = 7 krooni). Väga maitsev tuli ning kuigi tegu polnud just praega, sai kõht meeldivalt täidetud. Lehttaigna (soodushinnaga 12 krooni 90 senti) väikene jääk võis maksta umbes 3 krooni. Külalistele ja endale pakutud peet lehttaignas läks kokku maksma 10 krooni.
Päevane kulu (kui ka külakostiks toodud piima arvesse võtta) oli 14 krooni 80 senti. Vaadates enda eelarvet, siis on mul võimalik kulutada veel 486 krooni 95 senti eest.
Maret Maripuu tõi oma arvamuses eksperimendi kohta välja fakti, et vaesest perest lastel pole alati võimalik bussipiletit osta, kuid see ei takista kontrolöre neile trahvi tegemast. Loomulikult võib mõista ühelt poolt, et kontrolör täidab lihtsalt oma töökohustusi, kuid samas puudub siinkohal inimlik suhtumine, mis algab eelkõige riigi kõrgemalt ladvikust. Asi pole vaid tasuta piletisüsteemis, vaid puudulikus võimes mõista inimesi, kelle olukorras pole ise oldud. Kas selleks peab nälgima, et mõista nälga või olema tõepoolest aasta aega vaene, et mõista vaesust? Näiteid maailmast on palju, kus mäed hakkavad liikuma alles siis kui nn mägedejumal tunnetab isiklikult selle tähtsust.
Nagu ka eespool mainisin, on jäänud veel üks nädal eksperimendis osalemiseks, samal ajal kui mõnedele on see reaalne igapäev. Miks me ei võiks teha elu kergemaks nendel, kes on erinevate põhjuste tõttu elu hammasrataste vahele jäänud? Nad elavad meiega sama maa peal ning on võrdsete õigustega nagu me kõik. Selle asemel, et vaesuse eest karistada (piletisüsteem), võiksime just inimesi aidata ning riigi vastu vaenu õhutamise asemel süstida neile tahet tegutsemiseks. President rääkis oma hiljutises kõnes, et poliitikust on saanud sõimusõna. See ei ole ju kujunenud üleöö. Väikesed vastutulemised oma rahvale võiksid olukorda isegi muuta, kuid see selgub alles siis, kui midagi ka ette võetakse.
