Eks segadust oligi palju. Vähemalt esialgu. Kõige rohkem vatti said kaubanduskeskuste kassapidajad, kellel kaks nädalat tuli lisaks kaardimaksetele olla valmis kahes valuutas arveldamiseks ning rehkendamiseks erinevate vääringute vahel.

Hinnatõus muidugi tuli, hoolimata suurtest lubadustest ja pidulikest tõotustest. Irvhambad leidsid aga õige varsti, et paljud hinnad tunduvad päris tuttavad. Näiteks pool liitrit valget viina maksis aasta alguses 4.12 nagu kolmkümmend aastat tagasi.

Kindel on, et euro on kiirem kuluma kui kroon. Kümme eurot tundub palju väiksem raha kui sada viiskümmend krooni. Eriti rõõmustavad kindlasti koolilapsed, kellele taskuraha jagatakse praegu ilmselt lahkemaltki kui kaksteist kuud tagasi.

Tõeks sai euroga seotud ootus, et Eestiga äri ajamine muutus lihtsamaks. Äripäev kirjutab, et juba esimene euroaasta tõi meie riiki sadu Soome (ja ka Rootsi) ettevõtteid ning küllap andsid päris paljud neist tööd Eesti inimestele ja vähendasid tööpuudust.

Kahe ülelaheriigi majandused põimuvad tänu ühisele rahale omavahel järjest enam. Eestis on ettevõtjasõbralikum maksusüsteem, palgakulud ning tööjõukulud üldse madalamad. Nii on Soome firmadele väga kasulik vähemalt osa tegevusest Eestisse üle tuua.

Aasta läbi räägiti ju palju ka euro põdurast tervisest. Nii saab tagantjärele ütelda, et oma usaldusväärsuse säilitamiseks oli eurol Eestit vahest rohkemgi vaja kui Eestil eurot. Kuid kas krooni allesjätmine rahakotti oleks meid nendest muredest säästnud? Arvan, et mitte.

Tegelikult kehtis euro Eestis juba pikka aega. Sularahas nimetati seda vaid miskipärast krooniks ja jagati viieteistkümne koma kuuega. Nüüd on rahakotis selgus majas ning saab arvutamata hinnata, kui palju on odavam vein Hispaanias ja kui palju kallim või Soomes.

Teise euroaasta eel tahaks aga soovida, et Eesti riigijuhid suudaksid Euroopas käies nüüd kindlal häälel nõuda: kõigil eurot kasutavatel riikidel tuleb täita reegleid, millest kinni pidamist meilt rangelt nõuti.