20 aastat Eesti iseseisvusetut ja IMF-st sõltuvat majanduspoliitikat
1992.aasta maikuus Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) liikmeks astumisest alates on Eesti sealtpoolt esitatud ettekirjutusi püüdlikult täitnud. IMF, mille üheks põhieesmärgiks on riikide majanduspoliitika „seire“ (loe: kontroll), on Eestile aastate jooksul teinud ridamisi ettekirjutusi. Alates keskmise palga maksimaalsest kasvuprotsendist (aasta lõikes) ja sellega seotud alampalga kasvutempost, lõpetades erastamis- ja tagastamisprotsesside tagantkiirustamisega ja nõudega lasta vabaks kinnisvara müük mitteresidentidele, kuna see „soodustab välisinvesteeringuid;“ käibemaksu tõstmisest jne.
Maakeeles öelduna tähendab kinnisvara ostuõiguse vabakslaskmine lihtsalt seda, et osa maaomandist liigub välismaalaste kätte ning üha rohkematest eestlastest saavad taas moonakad ja rentnikud, nagu ongi juba juhtunud.
Vanapagana põhjata kaabud
Kuigi IMF-i liikmeksolemise aastakvoot on ESM-i liikmeks astumisel nõutava sissemaksu kõrval köömes, on sedagi omajagu. Pidevalt tõusujoones liikudes tähendab see 2012.aastaks 93, 9 mlj.SDRi ( 106, 8 mlj EUR) – mistõttu moodustab Eesti Vabariigi osalus 0, 039% IMFi kvootide üldmahust. Kvoodi sissemaksed IMFi tasub Eesti Pank.Vanapagana põhjata kaabud Käesoleva aasta 20.-22.aprillini toimunud IMFi kevadkoosolekul arutati IMFi ressursside kasvatamist fondile kahepoolsete laenude andmise teel. Euroala riikide panus oleks 200 miljardit dollarit, sealhulgas Põhja-Balti valijaskonna riikide, mille hulka kuulub ka Eesti, panuseks 30 miljardit dollarit.
Neil kahel „ vanapagana põhjata kaabul,“ ESMil ja IMFil on ühist palju muudki: näiteks see, kui vähe on avalikkust ühe või teise organisatsiooniga liitumisega seonduvast teavitatud.IMFi memorandumite ettekirjutuste sisust ei informeeritud eelnevalt Riigikogu liikmeid, ka ei tahetud neid dokumente avaldada üldsuse ees. Vahetult enne 1995.aasta märtsivalimisi kirjutasid lahkuva valitsuse juht Andres Tarand ja toonane Eesti Panga president (Siim Kallas) alla järjekordsele IMF-i memorandumile. Muuhulgas nõustuti järgmiste IMFi poolsete ettekirjutustega: Eesti „... ei vii lepinguga kaetud perioodi jooksul sisse laialdasi põllumajanduslikke kaitsemeetmeid, nagu tariifid, subsiidiumid või toetused. Need kaitsemeetmed edendaksid ebaefektiivset põllumajandustootmist, tõstaksid tarbijahindu ja kahandaksid üldist meeleolu,“ „valitsus kohustub hoiduma juhtimast kommertspankade laene,“ „Eesti Energia, Tallinna Sadama, Eesti Raudtee ja Liviko erastamine on planeeritud lähimasse tulevikku,“ „1997. aasta lõpuks peaksid erastatud olema Eesti Telekom, Eesti Põlevkivi, Eesti Merelaevandus ja Eesti Kindlustus“ (samas).
Tagajärgi, mida Eesti põllumajandusele pealesunnitud kõlvatu konkurentsi talumine kaasa tõi, näeme seniajani. Suur osa toiduainetööstusest ja põllumajandusettevõtetest on libisenud välismaiste omanike kätte, suur osa kunagi optimistlikult alustanud (väike)talunikest on tegevuse lõpetanud, nende maad on söötis või „paremal“ juhul suurtootjate poolt üles ostetud.Mis imelised tarkused need IMFi ettekirjutused on, et neid nii usinalt täita tuli?
Näited mujalt maailmast
Kas leidub mõni riik, kes IMF-i ettekirjutusi täites haljale oksale on jõudnud? Ei tea ühtki sellist, kuid vastupidiseid näiteid leidub küllaga: Näiteks Mehhiko, kus erastati kõik riigiettevõtted, kaotati tollid ja tõkked välisinvesteeringutelt, avati majandus rahvusvahelisele rahale ja peeso seoti välisvaluutaga. 10 aastat täideti usinalt IMF-i, Maailmapanga ja USA soovitusi ning tulemuseks oli... mitte majandusõitseng, vaid kollaps: tööpuudus tõusis üle 50 protsendi, 11 miljonit mehhiklast siirdus majanduspõgenikena tööle naaberriiki USA-sse.
Palju paremini ei läinud ka Argentiinal, kus IMF-i rahandusprintsiibid takistasid paindliku rahapoliitika elluviimist; riigivõlg tõusis 44%-ni SKP-st ja tööpuuduse määr ületas 2001. aasta lõpuks 20%. Kagu-Aasias laastas 1997. aasta majanduskrahh neid riike, kus rakendati IMFi käsumajandust – Indoneesiat, Taid, Filipiine. Protektsionistliku majanduspoliitikaga Aasia riigid Malaisia, Lõuna-Korea, Singapur, Hiina ja Jaapan pääsesid tookordsest kriisist.
Ma ei tea, miks ja milliste volituste alusel valiti Eesti majanduspoliitiliseks suunaks ultraliberaalne tee. Volituse IMFiga liitumiseks andis Eesti Vabariigi valitsusele Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 22.04.1992 langetatud otsusega nõustuda IMFi põhikirjaga. Samas ei ole IMFiga liitumise otsust pärast EV põhiseaduse jõustumist ja Riigikogu kokkukutsumist Riigikogus kunagi üle vaadatud. Kuna Eesti Vabariigi põhiseadus näeb ette kõikide välislepingute arutamist Riigikogus, on alust väita, et Eesti Vabariigi liikmeksastumine toimus põhiseadusevastaselt.
Seaduslikult õige, ent saaks ka teisiti
Paraku leidis praegune õiguskantsler Indrek Teder vastavasisulisele avaldusele koostatud vastuses, et nii see siiski ei ole: „Mul ei ole põhjust pidada IMFi põhikirja ei Eesti Vabariigi põhiseadusega ega ka selle rakendamise seadusega vastuolus olevaks pelgalt seetõttu, et seda ei ratifitseerinud Riigikogu – vastupidise järelduse paikapidavuse korral oleks analoogselt põhiseadusega vastuolus olevaks tulnud lugeda kõik seadused, mida ei olnud vastu võtnud Riigikogu, kuid see ei ole kindlasti Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 lg 1 mõte. Pealegi on IMFiga liitumist (kaudselt) (!) tunnistanud ka Riigikogu, võttes 20.10.2010 vastu Rahvusvahelise Valuutafondi põhikirja muudatuste heakskiitmise seaduse.“
Praeguseks on Rahvusvahelise valuutafondiga liitunud 186 riiki. Kaugeltki aga ei saa väita, et kõik liikmesriigid on täitnud IMFi ettekirjutusi võrdse püüdlikkusega, seega jääb ikkagi üles küsimus, miks valiti Eesti majanduse arenguteeks liberaalne, mitte näiteks protektsionistlik printsiip? Millised on need hüved ja edusammud, mida Eesti võlgneb IMFi ettekirjutuste täitmisele? Kas valitud liberaalne majandussuund ja „õhukese riigi“ põhimõte on põlistatud valik või saaks ka kuidagi teisiti?
