1990ndate inimene. Tema rõõmud ja mured — meenutame!

//require_once "$includes_dir/projects/90s/mailer.inc"?>
Projekt enam kaaskirju vastu ei võta

90ndate murrangud tõid kaasa palju täiesti uudseid teemasid t a v a l i s e inimese igapäevaellu ja mõtlemisse üldisemalt.

Uue Eesti inimene ahmis järele aimata vaba ühiskonna malle, avardunud olme ja uus suur asjade maailm ning valikute rohkus sünnitasid uskumatuid võimalusi. Nii ülihoogsalt tuure koguv ettevõtlus ja kooperatiivindus kui üldine kauboikapitasltlik ärastav-erastav ettevõtlus, hangeldamine ja ’vahendamine’ ehk kohati lauskriminaalne äri, tegutsesid muretult kõrvuti. Osava diili või õigel ajal õiges kohas olemise korral võis väga lühikese aja ja kerge vaevaga hea hulga mammonat kokku ajada. See kõik sünnitas ridamisi groteskseid nähtusi, sh ka inimnähtusi nagu rullnokad, beibed, kandid või kantpead, machod, ’sponsorid’ jt

Uue aja lainetustes oli hädavajalik oma ’mina’-ga tegelemine — ühtäkki oli tekkinud palju uusi võimalusi enese leidimiseks või otsimiseks. Enese leidmist sai proovida nii kiriku, maausu, transendentaalmeditatsiooni, nõidade, esoteerika jms abil. Massitarbekaubaks said psühholoogilised eneseabiraamatud, lehesabades andsid universaalset hingeabi vastava ala spetsialistid. Võitmise- ja võtmisementaliteedi süvenedes õpetati, kuidas end õigesti kehtestada ja mis vahendite ja võtetega õige image luua.

Kõikvõmalikest nähtustest koostati edetabeleid, oluline oli teada, mis on in ja mis out. See, mis on in, see müüb, mis on out, ei müü. Ja peaasi, et asjal oleks point.

Seni kinnine ja morn eestlane hakkas tutvumiskuulutustes otsima kompleksivaba kaaslast, ja asjaajamisel olid ’variandid võimalikud’.

Hakati kollektiivselt kaalu jälgima ja naisteajakirjad muretsesid tselluliidi pärast.

Uus aeg tõi ka uue inimtüüpide jaotuse — võitjad ja luuserid. Uudissõnana läks käibele ’pintsaklipslased’, mis pärines kolmelt lapsajakirjanikult, kes avaldasid 1995. aasta Eesti Ekspressis 1970-1975ndate põlvkonna manifesti, milles kirjeldati selle põlvkonna esindajat kui uue aja inimest, kellel jääb ideelistest väärtustest küll vajaka, kuid kes see-eest on hea konkurentsi- ja kohanemisvõimega, auahne ning vabameelne.

Ühiskondlikku poleemikat suunasid paljus reklaamid ja kampaaniad. Suurt poleemikat tekitas kartulikrõpsureklaami loosung ’Ema lööb maha, kui suppi ei söö’. Või siis ’Ära löö last’ — kampaania, mis põhimõtteliselt kutsus üles normaalne olema.

Uuteks ühiskondlikeks mureteemadeks olid muidugi ka Eesti ja eestlaste asukoht Euroopas ja maailmas, ent ka arutlused, kas eestlased on ’orjarahvas’ või ’rassistid’ või ’homofoobid’.

Üldine soov leida Eesti majandusime või miski, mis viiks meid Euroopa mõistes tippu, päädis Lennart Meri üleskutsega leida ’Eesti oma nokia’.

Suhteliselt igapäevaseks sai laenu võtmine, kuigi võlga oli eestlane seni ’võõra omaks’ pidanud. Õppelaenu võtmine oli 1990ndate keskpaigaks normiks muutunud. Kodulaenude intressid ja tagasimakse tingimused olid tänases mõistes uskumatud. Võlgade ja laenude võtmine muutus peale 1997. aasta börsikrahhi mõneks ajaks aremaks.

Tõsiseks probleemiks sai narkomaania ja HIV-viiruse kiire levik.

Palju sekeldusi tekitasid pommiähvardajad.