19-aastane noormees: iga tõsise terviseprobleemi korral küsivad arstid esimese asjana, et kas tahan koolist või sõjaväest ära saada!

 (75)
fotod-38
Foto on illustratiivneFoto: Ester Vaitmaa

Olen 19-aastane noormees, keda on lapsest saati kimbutanud seljavalud. Haiguse nimetust ei oska peast öelda, kuna nii uhked ja pikad sõnad mulle meelde ei jää, aga lühidalt on mul üks nimmelüli liiga palju. Arstide juures olen käinud omajagu, kuid enamjaolt on nende seisukoht olnud, et peaksin sellega lihtsalt ära harjuma.

Olen käinud taastusravides, kirurgi juures, neuroloogi juures ja veel mingi arsti juures, kes hetkel ei meenugi. Kirurgist saan ma aru – tema seletas mulle, et tema ei saa muud teha, kui ainult operatsiooni, kui see peaks lõpuks tulema. Ometi andis ta mulle igasuguseid soovitusi ja nõuandeid, kuidas võiks seljavalusid leevendada. Mida on mulle aga rääkinud kõik teised arstid, peale kirurgi?

Kui olen viimastel aastatel läinud mõne arsti jutule, siis küsitakse esimese asjana, et "noh, küllap tahad sõjaväest ära saada?" Kurat võtaks! Ma lähen arsti juurde ikka selleks, et enda valudest vabaneda, mitte et mingist laagrist kõrvale hiilida!

Tihti aga tembeldatakse mind simulandiks. Vaadatakse röntgenpilte ja öeldakse, et see ei tohiks üldse valus olla. Miks ma siis käin arstide juures? Igavusest?

Kui olin umbes 13-aastane, siis vaevlesin kodus nädal aega meeletute kõhuvalude käes. Ühel ööl äratasin ema üles ja ütlesin, et nüüd peaks minema haiglasse, kuna enam ei jaksa valu kannatada. Ema pani autole hääled sisse ja kihutasime Tartu EMO-sse.

Seotud lood:

Mida aga meile seal öeldi? "Ei, me ei võta nii hilja vastu, oodake homseni!" Emal läksid silmad punni ja pärast vestlust vähe karmimal toonil lasti meid ikkagi sisse.

Sees ootasime terve igaviku. Lõpuks tuli üks mees ja hakkas küsima, mis mind vaevab. Rääkisin talle kõik ära ja mees viis mu ultrahelisse. Seal mind siis uuriti ja puuriti ja jõuti järeldusele, et kõik on korras. Ja siis küsis mees, kas ma simuleerin, et koolist puududa!

Panin riided selga ja hakkasime ära minema. Kui simulant, siis simulant. Üks vanem naisterahvas kuulis meie vestlust pealt ja küsis, mis põhjusel me tulime. Rääkisin ka talle oma hädast. Naine kutsus mind endaga kaasa, asetas mu lauale ja hakkas kõhtu katsuma. "Oi-oi! Marss opile! Poisil on ju pimesoolepõletik!" oli tema järeldus.

Pärast oppi ütles seesama naine, et tulime väga õigel ajal, sest paar päeva hiljem oleks asi juba eluohtlikuks muutunud.

Mis on kogu selle pika jutu point? Eks ikka see, et igale suvalisele inimesele ei tohiks ka arstipabereid anda. Arst ei tohiks olla nagu liinitööline! Milleks sellised arstid, kes ei vaevu patsiendi probleemi süvenema ja saadavad ta lihtsalt tuldud teed tagasi? Eestis ei tehtagi sinust välja, kui sa just surema ei hakka, ja siis tehakse ka üle perse.