1. Laupäeva hommik on parim aeg midagi tervislikku teha. Keetsin mõnusa mannapudru ja sõin selle piimaga ära. Nagu ikka võid silma ja lahjat, 10% hapukoort peale. Aega oli ja nii keetsin veel kakaod. Polnud ammu seda mõnusat jooki teinud. Kakao pulbrit ei saa hinna sisse panna, sest selle võtsin vanast tagavarast, ostma ju ei hakka kui kapis seisab terve purk. Manna maksis 50 senti, või 1 kroon, hapukoor 1 kroon, piim 3 krooni, suhkur kakao sisse 1 kroon, piim kakaole 4 krooni (teen kakaod tavaliselt nii, et vett ja piima panen pooleks). Kokku 10 krooni 50 senti. Natuke paljuks läks. Kakao muutus vist priiskamiseks.

2. Lõunaga oli ka aega natuke mängida. Kõigepealt sõin taldriku eilset väga head kanasuppi ära. Siis praadisin kolm kartulit singiga ja lõin suure muna peale. Kõrvale tegin värskekapsa salatit, nii et peeneks lõigutud kapsa peale panin hapukoort ja pisut soola. Maitsev, tervislik ja odav tuleb välja. Soovitan kõigile. Kapsas maksis 50 senti, hapukoor 1 kroon, kanasuppi ei saa sisse arvestada, sest eile panin kogu keedetud supi hinna ( 22 krooni) eelarvesse kirja. Eile sõin kolmandiku, täna teise kolmandiku ära. Kolm kartulit 1,5 krooni, sink umbes 8 krooni (kilo maksis keskturul 64 krooni) ja muna 1 kroon 70 senti. Ühe virsiku sõin peale 1,5 krooni (sain keskturult 10 krooni kilo). Kokku lõuna 14 krooni 20 senti.

3. Kella viie tee, nagu ikka, paar tassi musta teed sidruniga. Et hommikul laristasin üle normi, siis õhtupoolikul sõin kõrvale vaid kaks sepikust tehtud kuivikut. Tee 50 senti, sidrun 50 senti ja sepikukuivik 50 senti. Kokku 1 kroon 50 senti.
Oleks kakao ka poest ostnud, oleks rohkem läinud. Nüüd kulus päeva söögirahaks 26 krooni ja 20 senti.

15 päevaga olen toidule kulutanud 395 krooni.
16 päeva ootab veel ees ja nende jaoks on alles 605 krooni.

Näib, et turgude teema kommentaatoreid väga puudutab. Et polevatki odavam, kui poes ja et turule sõit võtab aega ja raha. Teades hästi olukorda ja hindu Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Tallinna turgudel, võin öelda üht. Soodsa hinnaga kaupa saab peamiselt siiski vaid Tallinna keskturul ja Balti jaama turul. Lisaks valitseb seal tõeline turu meeleolu, kisa ja käraga ja hindade tingimisega. Müüjad lahked ja lõbusad, nagu idamaades.

Tartu turud on kallid ja valik kesine. Suvel oli mul tegemist, et normaalse hinnaga kurki ja sibulat leida. Tallinna kahel suurel turul on kaup alati värske, valik väga suur ja hinnad suhteliselt soodsad, kuigi näiteks arbuus on kogu aeg suurtes kaupluste kettides hoopis odavam olnud kui turul. Nõmme turg on ka kallis, pärast renoveerimist eriti. Oleks kena, kui kaks suurt pealinna turgu võiks oma traditsioone jätkata ja keegi neid eriti muutma ei kipuks.

Põlva, Võru ja Valga turud on toredad, kuid valik väiksem. Iroonia peitub selles, et Lõuna-Eesti väikelinnu ei toida enam mitte kohalikud maamehed vaid rahvusvahelised kaubandusketid. Väikelinnade Säästumarketi ja Maxima poodide ees on laupäeviti lausa võimatu autole parkimiskohta leida. Maarahvas käib perekonniti linnas toitu otsimas. Kuhu on kadunud rikas eesti küla, mis sajandeid linnad ära toitnud?