14. september — raske päev, rasked valikud
Jälle on välja toodud vene kaart (vaata S. Kallase ja K. Ojulandi viimased sõnavõtud). Aitäh Siim ja Kristiina! Vene ohtu pole vaja meile, kes me oleme karmil okupatsiooniajal kasvanud nina alla hõõruda. Kui vaja siis võitleme oma iseseisvuse eest taas ja vahet pole kuspool rahvana lahustuda (kui me oma iibe tõstmise osas midagi kardinaalset ette ei võta), kas veidi meile sarnasemate slaavlaste seas või euroopa liitu pidurdamatult sisseimbuvate võõraste ja kärarikaste Aasiast ja Aafrikast pärit immigrantide voolu seas (pool Londonit, Pariisi, isegi Stockholmi ja Helsingit on juba värviline). Pealegi on Venemaal juba praegu suur mõjuvõim EL (enamus maagaasist ja naftast tuleb Venemaalt) üle, rääkimata soovist seda suurendada.
Segane tulevik, otsustamise äraandmine?
Kõige kurioossem ongi see, et keegi ikka veel päris täpselt ei tea kuhu asi tegelikult pöörab — kas suudavad Euroopa suured ellu viia oma ambitsioonikad föderaalriigi unistused või jäävad kehtima senised võrdõiguslikkuse ja demokraatia põhimõtted ning Eestigi saab kunagi nautida Eesistujamaa austavat staatust nagu vanasti ühes laulus öeldi : Eesti piir käib vastu Hiina müüri.
Antud juhul vastu Prantsusmaad või Saksamaad. Kuid Tulevikukonvendis tiirlevad segased eelnõud. Nii võib kergesti juhtuda, et astud ühte, praegusesse Euroopa Liitu, satud aga hoopis teise, NSVL tüüpi rahvaste ühendusse. Nii soomlased kui rootslased on öelnud, et nii kehvade pakkumiste puhul Euroopa Liidult, nagu praegu esitatud pakett poleks nemad sinna astunud.
Ei ole minu tugevus analüüsida liitumise või mitteliitumise majanduslikke aspekte, poliitilise iseseisvuse kaotame me liitumisel nagunii. Võib-olla näiliselt jääks seda alles rohkem, aga sisu jääb samaks. Müüt, millega meid ka 20 a. tagasi meelitati — oleme tugevas liidus ja meil endagi on tilluke nukukabinet, sümboolikast ja rahvatantsupaarist rääkimata ! Kas meie sõltumatus eraldi riigina üldse väga pikas perspektiivis mõeldav, on iseküsimus ja seda ei maksa EL liitumise temaatikasse vägisi toppida. Kääbuslik Lichtenstein on siiani säilitanud riigi tunnused nii et …
Mälukaotus ehk Novo sündroom
Nägin hiljuti päris head prantsuse filmi Novo mehest, kes täna ei mäletanud midagi oma eilsetest tegudest. Selgub, et eesti poliitikutegi jaoks (välja arvatud Keskerakond — kuigi ise kuulun hoopis Isamaaliitu) on ajalooline mälu ootamatult lühike — no nii, umbes 15 aastat. 800 aastat orjaaega ja paarkümmend aastat vabadust.
Alles see oli, 50aastat jubedat okupatsiooni, venestamine, väljasuremisoht, 1987-88 Hirvepark, Laulev Revolutsioon, Eesti Kongress ning viimaks raskelt saavutud, lausa imena näiv vabadus! Alles saadi koletu impeeriumi rüpest lahti, kui juba kiputakse end siduma uue, pealegi üsna tundmatu moodustisega (mis ise ka veel ei tea, kuhu liigub). Ja mis kõige hullem, seekord lausa vabatahtlikult! Vahest suudaks vaid lätlased meie olukorda mõista neil on veelgi keerukam demograafiline situatsioon.
Nojah olukord on ju praegu veidi teine kui 50-aastat tagasi, võidakse öelda . . . Algselt kavandati EL-tu tõepoolest eelkõige kui vabade riikide majandusühendust, vastukaaluks USA-le, Jaapanile ja Varssavi bloki riikidele. Kuid praegu tüürib asi ikka üha enam NSV Liidu taolise (üks raha, üks president, üks parlament, üks sõjavägi, üks punane pass jne.) föderatiivset tüüpi ühenduse suunas! Oleks ükskord aeg avada oma silmad ja vaadata tõele otsa.
Kui kaua suudavad väikesed ja keskmised riigid ikka vastu seista suuremate (Prantsusmaa, Itaalia, Saksa, Hispaania, Inglismaa) survele ? Üha enam ihkavad EL asjadesse sekkuda sellised Euroopasse ihkavad suurriigid nagu Venemaa ja Türgi.
Euroopa Ühendriigid ?
Sõjakoleduste (I ja II maailmasõda) ärahoidmiseks ja stabiilsuse tagamiseks hakkasid Euroopas tekkima laiemad liidud. Läänes tipnes asi 1957 aastal loodud Euroopa Majandusühendusega (tuntud ka nime alla Ühisturg), mis pidi ära hoidma edasised sõjad, tülid ja looma eeldused Euroopa riikide tihedaks majanduslikuks koostööks. Hiljem lisandusid neile Euroopa Nõukogu ja Parlament, kui poliitilise ja muu koostöö organid.
Aga nagu bürokraatiaga ikka juhtub, kipub see vohama. Majandus mõjutab aktiivselt poliitikat, mida omal ajal täheldasid väga õieti juba marksistid. Nii ka nüüd, kus ollakse EMÜ-st välja kasvamas uueks suureks föderaaluniooniks (üks raha, jõustruktuurid, president, parlament, piir, passid jne.)
Ainsaks tõsiseks takistuseks näib saavat seesama kultuuri ja keeleprobleem, sest igal toimival föderaalriigil oleks asjaajamiseks parem kasutada ühte keelt. Muidu võib juhtuda nagu Baabeli torni ehitusel, kus rahvaid oli nii palju, et kõikide keel lõpuks sõlme läks. Ei saa raisata ilmatu suurt raha ja energiat pidevale tõlkimisele- see muutub haiglaseks. Võimu ja hegemoonia nimel näikse olla nõus ohverdama ka rahvuslik identiteet. Nii näib, et eurokeeleks on saamas inglise keel, ent kas ikka prantslased, sakslased, venelased, türklased ja teised on asjaga rahul, väikerahvastest rääkimata.
Euroopa Ühendriikide ülesehitamist on üritati alustada ka teiselt poolt. Idas võtsid suure ja ühtse euroriigi idee oma arsenali bolševikud, iseäranis Lenin ja Trotski. Lenin mainis Euroopa Ühendriikide asja juba oma 1915 a. ilmunud artiklis. Bolševike jaoks tähendas Euroopa Liit tookord üleeuroopalise sotsialistliku revolutsiooni võitu ja suure sotsialistliku föderaalriigi tekkimist bolševike ja teiste kommunistide juhtimisel? Praktikas Trotski revolutsiooni ekspordi ideed enamasti äpardusid. Pärast II maailmasõda õnnestus Stalinil NSVL juhtimisel üht-teist kavandatust siiski ellu viia ja luua küllaltki tugev Varssavi blokk, mida toetasid üksikud mittekontinentaalsed paariariigid (Kuuba, Põhja-Korea, jt.)
Pärast Ida –Euroopa impeeriumi kokkuvarisemist 1990-ndate aastate alguses, tekkis esmakordselt unikaalne võimalus luua üks suur Euroopa föderaalne liitriik ja näib, et seda ideed ongi eelkõige prantsuse, saksa, inglise, itaalia, hispaania ja ida-euroopa finantsoligarhia ning poliitise eliidi eestvedamisel hakatud ellu viima.
See saab ilmselt olema mõnevõrra teistsugune unioon, kui Varssavi blokk või Ühisturg. Kapitalistlikel alustel, mõningate sotsialismi sugemetega ülivõimas Euroopa föderaalriik vastukaaluks USA-le , Hiinale, Aasiale ja Jaapanile. Kas ja kunas Venemaa üritusega seondub on väga raske prognoosida. Oleneb milliseks kujunevad venelaste plaanid, kes praegu on liialt seotud huvidega Aasias ja ei suuda oma suuri territooriume ohjeldada.
Keskmised ja väiksemad Euroopa riigid ning uued liitujad üritavad suurte hegemooniapüüdlustele küll vastu seisata, kuid kaua see võiks kesta ja kui edukas olla? NSVL ajal räägiti ju ka, et tore kui oleme liidus, saab asja seestpoolt mõjutada. Nüüd on moes samasugused mõtted. Tegelikult ei otsusta väike Eesti siin enam suurt midagi, kõik liigub vääramatult ja omasoodu nagu suure poliitikas ikka. Soomegi (5 miljonit elanikku) ei suuda Brüsselis hästi lobi teha. Ainuke variant oleks sellest hiigelliidust kõrvale hoida ja öelda oma “ei”, kui seegi enam aitab?
Demokraatia on enamuse võim. Kui prantslased, sakslased, itaallased, hispaanlased, inglased ja kes garanteerib et hiljem mitte ka poolakad, türklased või venelased kes maksavad enamuse EL liikmemaksudest sooviksid saada endale suuremat otsustusõigust EL juhtimisel. Igati loogiline soov? 14. september on peagi ukse ees. Iga Eesti kodanik on hääletusboksis vastamisi iseendaga. I. Gräzini arvates on see tavalise eestlase jaoks üks viimaseid võimalusi Suures poliitikas midagi ära teha. Vahest tõesti?
Kõikvõimalikesse loosungitesse ja föderaalliitudesse suhtun NSV Liidu õuduse läbielanuna skeptiliselt. Ma ei poolda loosungeid, et Suur on ilus, parem ja nii edasi . . . Viisavabadus ja muud asjad mind samuti ei peibuta. Kerge salapära loor tuleb reisimisele alati kasuks. Praegu saab eestlane igale poole suhteliselt hästi kui USA ja Ladina ameerika riigid välja arvata. EL (eriti nüüdsel uuel kujul 25 näota riiki) kaotab riikide omapära ja identiteedi. Standardiseerimine, ühtlustamine, jagamine, normid ja seaduslikud aktid. Ja miks jäetakse lipule 12 tähekest, kuigi riike saab olema 25? Seepärast on minu vastus EL-le 14. sept. esialgu “Ei”!
EL kohta pikemas perspektiivis (Eestiga või Eestita) arvan samuti, et varem või hiljem minnakse jälle mingi asja üle tõsiselt tülli ja head nahka sellest nagunii ei tule. Liiga erinevad kultuurid ja rahvad, liiga kõrged Egod ja panused . . . Elame näeme!
