Kaarel Kilvits
: 100 000 töötut on käkitegu. Kümme aastat tagasi juba nägime seda. (Ärileht)

See Kilvits on Tallinna tehnikaülikooli majandusprofessor, kellele võiks soojalt soovitada Ansipi majandusnõuniku kohta. “Nojah, kui 600 000 inimese jaoks on endiselt töö olemas, siis 100 000 töötut pole mingi katastroof,“ ironiseerib ajakirjanik Andres Reimer (sealsamas).

Artur Talvik: Nüüd mõis­tan - olen sat­tu­nud just­kui uue par­tei loo­mi­se juur­de. /---/ Par­tei­ sar­na­selt on Mi­nu Ees­til suur hulk po­tent­siaal­seid liik­meid, on po­tent­siaal­sed toe­ta­jad, on ju­hid ja sel­ge hie­rar­hia. Mi­da ei ole, on prog­ramm. (EPL)

Propagandafilmi produtsent võttis püha lehma torkida ja tabas otse kümnesse. Muide, kas on juhus, et Minu Eesti ootab 100 000 osalejat – sellal kui teised ennustavad sügiseks 100 000 töötut? Sellised asjad töötavad alateadvuses hästi.

Kalev Kesküla: Vaesuse edasilükkamine vanadusse - vanalt justkui peabki vaene olema, pealegi on elu jooksul talvepalitu soetatud - on kuidagi „loomupärasem“ kui salongikõlbuliku elanikonna heaolu piiramine.(EE)

Kesküla seletab, miks tahavad ja julgevad poliitikud minna nimelt teise pensionisamba kallale. Kui pensionär on seni pidanud hammasteta hakkama saama, miks peaks tal neid siis tulevikus vaja olema.

Jaak Valge: Aga kas meie Eestis peaksime kriisi üle kurvastama? Pikema sihikuga vaadates tasub pigem rõõmustada, sest on raske uskuda, et varasema süsteemi jätkudes oleks eesti kultuur ja ühiskond üle poole sajandi kestnud. (PM)

Globaliseerimisest raamatu kirjutanud ajaloolane vaatab kriisi laiema pilguga ja näeb selles meie ellujäämise võimalust.

Peeter Eomois: Kas see on lõpp? Jah, „vaba” turumajanduse lõpp ja uue, solidaarse ühiskonnamudeli algus. (EPL)

Mine tea. Ent kui me ei tea, on kindlasti õigem ja kasulikum uskuda, et elu läheb aina paremaks.