Väide: NATO kohalolek Läänemere piirkonnas on ohtlik

Fakt: NATO on astunud proportsionaalseid kaitsvaid samme vastuseks muutunud julgeolekuolukorrale. Vastuseks on Venemaa kasutanud sõjalist jõudu oma naabrite vastu. Liitlased on palunud NATO suuremat kohalolekut Läänemere regioonis.

NATO on piirkonnas kohal vastuvõtjariikide palvel ning liitlasjõud peavad kinni kõrgeimatest käitumisstandarditest nii teenistuses kui ka vabal ajal.

Eesti, Läti ja Leedu võtavad vastu Vene relvastuskontrolliinspektoreid. Näiteks Eestis inspekteerisid Vene inspektorid viimati 2021. aasta mais õppusi Kevadtorm.

Väide: NATO on agressiivne ja ohustab Venemaad

Fakt: NATO on kaitseallianss, mille eesmärk on selle liikmete kaitsmine. NATO ametlik poliitika on, et „allianss ei otsi vastasseisu ega kujuta endast Venemaale ohtu”. NATO ei tunginud sisse Gruusiasse, NATO ei tunginud sisse Ukrainasse. Venemaa tegi seda.

2014. aastal peatas NATO vastuseks Venemaa agressiivsele tegevusele Ukraina vastu praktilise koostöö Venemaaga. Me ei otsi vastasseisu, aga me ei saa eirata rahvusvaheliste reeglite rikkumist Venemaa poolt, meie stabiilsuse ja julgeoleku õõnestamist.

Väide: NATO laienemine ohustab Venemaad

Fakt: NATO on kaitseallianss. Meie eesmärk on kaitsta oma liikmesriike. Iga NATO-ga ühinev riik võtab endale kohustuse selle põhimõtetest ja poliitikast kinni pidada. See sisaldab kindlaks jäämist sellele, et „NATO ei otsi vastasseisu ega kujuta endast Venemaale ohtu”.

NATO laienemine ei ole suunatud Venemaa vastu. Igal suveräänsel riigil on õigus valida oma julgeolekukorraldused. See on Euroopa julgeoleku aluspõhimõte, mille Venemaa on samuti allkirjastanud ja mida ta peaks austama. Tegelikult võttis Venemaa pärast külma sõja lõppu endale kohustuse ehitada üles kaasav Euroopa julgeolekuarhitektuur muu hulgas Pariisi harta, OSCE asutamise, euroatlandi partnerlusnõukogu ja NATO-Venemaa alusakti kaudu.

Väide: NATO ettenihutatud kohalolek rikub NATO-Venemaa alusakti.

Fakt: NATO peab NATO-Venemaa alusaktist täielikult kinni. Vastuseks Krimmi ebaseaduslikule ja õigustühisele annekteerimisele Venemaa poolt ja vägede koondamisele alliansi piiri lähedale on NATO paigutanud neli mitme riigi sõduritest koosnevat lahinggruppi – umbes 4500 sõdurit – Lätisse, Leetu, Eestisse ja Poolasse.

Need jõud on roteeruvad, kaitsvad ja allpool mõistlikku definitsiooni „olulised lahingjõud”. Idapoolsete liitlaste territooriumile ei ole olulisi lahingjõude alaliselt paigutatud. Tegelikult on vägede arv kokku kogu alliansis külma sõja lõpust alates oluliselt vähenenud.

Allkirjastades NATO-Venemaa alusakti, lubas Venemaa mitte ähvardada ega kasutada jõudu NATO liitlaste ega ühegi teise riigi vastu. Venemaa on seda lubadust rikkunud Krimmi, suveräänse riigi territooriumi ebaseadusliku ja õigustühise annekteerimisega. Venemaa jätkab ka mässuliste toetamist Ida-Ukrainas.

Väide: NATO lubas pärast külma sõda Venemaale, et ei laiene.

Fakt: Sellist kokkulepet ei ole kunagi sõlmitud. NATO uks on olnud uutele liikmetele avatud alates selle asutamisest 1949. aastal ja see pole kunagi muutunud. See „avatud uste poliitika” on sätestatud NATO asutamislepingu artiklis 10, mis ütleb, et ükskõik milline teine Euroopa riik, mis suudab selle lepingu põhimõtteid edendada või Põhja-Atlandi julgeolekusse panustada, võib liikmeks astumist taotleda. Otsuseid liikmelisuse kohta tehakse konsensusega liikmete vahel. Ükski USA, Euroopa ja Venemaa vahel sõlmitud leping ei ole sisaldanud sätteid NATO liikmelisuse kohta.

NATO ühinenud Saksamaast edasi laienemise mõte ei olnud 1989. aastal päevakorral, eriti seetõttu, et Varssavi pakt eksisteeris endiselt. Seda kinnitas 2014. aasta intervjuus Nõukogude Liidu endine president Mihhail Gorbatšov: „”NATO laienemise” teemat ei arutatud üldse ja seda neil aastail ei tõstatatud. Ma ütlen seda täie vastutustunde juures. Mitte ükski Ida-Euroopa riik ei tõstatanud seda küsimust, isegi mitte pärast seda, kui Varssavi pakt 1991. aastal olemast lakkas. Ka Lääne liidrid ei tõstatanud seda.”

Avalikustatud Valge Maja üleskirjutused paljastavad samuti, et USA tollane president Bill Clinton keeldus järjekindlalt Venemaa tollase presidendi Boriss Jeltsini pakkumisest sõlmida „džentelmenide kokkulepe”, et ühtki endist Nõukogude Liidu vabariiki NATO-sse ei võeta: „Ma ei saa võtta kohustusi NATO nimel ja ma ei kavatse ise olla olukorras, kus ma vetostan NATO laienemise mis iganes riigi suhtes, veelgi vähem lasta teil või kellelgi teisel seda teha... NATO tegutseb konsensuse alusel.”