Olete peaministrina kogenud tavatult palju kriitikat. Millest see tuleb?

Ainus viis vältida kriitikat on see, et ei tee midagi, ei ütle midagi ja ei ole mitte keegi. On loomulik, et kritiseeritakse. Võib-olla on ka ootused olnud erakordselt suured. Loodeti, et kui valitsus vahetub, saab pandeemia otsa, aga paraku ei saa, neid laineid tuleb veel. Lisaks on tulnud teised kriisid. Frustratsioon on pidanud leidma kanali ja mina olen olnud see piksevarras.

Kõik annavad teile nõu. Kelle nõu kuulda võtate, keda usaldate?

Kriitikal ja kriitikal on vahe. On kriitikat, mida tehakse selleks, et aidata paremini toimida. Konstruktiivset kriitikat ma tõesti kuulan ja üritan arvesse võtta. On kriitikat, mille eesmärk on ainult haiget teha. Selle lasen endast mööda.

Üks on kindel: kommunikatsioon on kohutavalt halb. Ometi on teie käsutuses selle valdkonna helgeimad pead, valitsuse kommunikatsioonibüroo ja ka erakonna aparaat töötab eeldatavasti teie heaks. Milles ikkagi asi on? Te ei kuula, mis nõu teile antakse?

Kuulan vägagi. Minu viga on ehk olnud see, et ma üritan vastata küsimustele, aga tegelikult peaks lihtsalt plaadi peale panema ja korrutama ühtesid ja samu sõnumeid. Aga kui teie ühte asja küsite, tundub mulle kummaline hakata rääkima hoopis teist. Mind ennast on see intervjuusid vaadates väga häirinud: no ta ei vasta ju küsimusele! Öeldakse aga, et poliitiku puhul on see tugevus, kui esitad oma plaati.