Soome teadlane: kriisis ei ole mitte demokraatia, vaid avalik arvamus

Demokraatias on kodanike arvamused tähtsad. Nüüd on nende kujunemist häirima hakanud internetis liikuv manipuleeritud ja võltsitud informatsioon. Paljuräägitud demokraatia kriis võib olla hoopis arvamuse kriis, kirjutab ajalehes Helsingin Sanomat Turus asuva Åbo Akademi Samforski instituudi teadusuuringute juht ja Soome avaliku arvamuse uurimisinfrastruktuuri Firipo asejuht Lauri Rapeli.

See, kuidas võimuolijatest ja päevateemadest parajasti mõeldakse, on nähtusena alati olemas olnud, aga avalik arvamus, nagu seda tänapäeval mõistetakse, on üsna noor mõiste, märgib Rapeli.

Selle esimeste kasutajatena mainitakse tihti Prantsuse 16. sajandi ühiskondlikku mõtlejat Michel de Montaigne’i, aga itaallane Niccolò Machiavelli näib olevat rääkinud sellest teemast juba mõni aastakümme varem.

Teadlased on Rapeli sõnul ühte meelt, et selle mõiste kasutamine muutus tavaliseks 18. sajandil valgustusajal, kui demokraatiast räägiti kõigepealt kõrgseltskonna salongides ja siis ka rahva hulgas.

Siis tõusid kesksesse rolli eelkõige Jean-Jacques Rousseau ja Jeremy Benthami mõtted, mille järgi on avalik arvamus omamoodi ühiskonna ülemkohus ja üldise tahte väljendus. Umbes samamoodi nähakse avalikku arvamust ka tänapäeval, märgib Rapeli.

Moodsa demokraatia algusaegadel oli mõte avalikust arvamusest olulise ühiskondliku jõuna pöördeline, sest autoritaarsed monarhiad ei toetunud oma alamate arvamusele, vaid „loomulikule korrale”, mis andis otsustamisõiguse vaid neile, kirjutab Rapeli.

Kui avalik arvamus tõusis demokraatliku arengu jätkudes 19. sajandil tõsiseltvõetavaks ühiskondlikuks mõjutajaks, algas ka arutelu selle kvaliteedi üle.

Paljud olid Rapeli sõnul mures masside nõrga poliitikatundmise pärast ja lootus pandi vabale ajakirjandusele, mille ülesanne ei olnud vaid informeerimine, vaid ka võimulolijate järelevalve ja kodanike valvsuse suurendamine.

Siiski on kogu aeg vastamisi olnud samad leerid: üks usub, et rahvas on võimeline mõistlikuks arvamuse kujundamiseks, teine mitte, märgib Rapeli.

Tänapäeval on avaliku arvamuse küsitlused meid ümbritseva infoühiskonna keskne osa. Need tekkisid 1930. aastate alguses USA-s.

Poliitikasse tõid avaliku arvamuse küsitlused 1936. aasta presidendivalimised, mille võitjat suutis ennustada George Gallup.

Küsitlused lisandusid 1960. aastatel, kui eeskätt kommertsvaldkond kiirendas andmete kogumise automatiseerimist. Telefoniküsitlusi hakati tegema arvutite kaasabil nii, et vastused registreeriti reaalajas andmebaasidesse ja neid sai kohe analüüsida, kirjutab Rapeli.

Samal ajal tootis psühholoogia palju uut informatsiooni vastamisega seotud kognitiivsetest protsessidest. Leiti, et juba väikesed muutused küsimise viisis võivad vastamist suunata, nagu ka küsimuste järjestus ja kas või küsija käitumine, kirjutab Rapeli.

Rapeli sõnul läheb avaliku arvamuse küsitlustel endiselt hästi, aga pole teada, kui kaua. Näib nimelt nii, et arvamuse kujunemisega seotud kognitiivne protsess on sattunud probleemidesse ja demokraatia seetõttu nõrgenemas.

Ka paljudes kinnistunud demokraatiates on rahvavõimu toimivuse indikaatorid hakanud kurba keelt rääkima, märgib Rapeli. Demokraatia põhimõtete toetus on langenud, kodanike arvamused radikaliseerunud ja ühiskondlik rahutus suurenenud. Osa uurijatest arvab, et see demokraatia kriisiks nimetatud nähtus on tegelikult arvamuse kriis.

Toimiv kodanikuarvamuse kujunemine on Rapeli sõnul esmajärguliselt tähtis demokraatia komponent ja nüüd on selles protsessis häired. Probleem kulmineerub informatsiooni tähtsuses arvamuse kujunemisel.

Uuringute järgi moodustuvad poliitilised seisukohad laias laastus 17. ja 25. eluaasta vahel. Neid kujundab nii kool kui ka elukeskkonna sotsiaalmajanduslik struktuur, aga ennekõike kodune taust.

Rapeli kirjutab, et kuigi poliitilised seisukohad on põhiliselt kasvukeskkonna tooted, ei kujune need infovaakumis. Nende ehitusosade hulka kuulub ka arusaam sellest, mida inimene arvab asjadest teadvat ja mida teadmistest ta hindab nii tähtsateks, et see juhib seisukohti.

Enamik uurijaid on nüüd seda meelt, et inimeste alusteadmised on nõrgenenud ja see võib mõjutada demokraatia toimimist, kirjutab Rapeli.

Kui arvamuse kujunemist juhivad ekslikud arusaamad asjade seisust, on olemas risk, et ka esindusdemokraatia toimimine moonutub. Kuigi poliitikas tõlgendatakse fakte, peab faktide olemasolu kohta siiski olema ühine arusaam, ja just see arusaam on uurijate sõnul kadumas, kirjutab Rapeli.

Rapeli sõnul tahavad uurijad mõistetena eristada valeinformatsiooni ja usu kuulujuttudesse või vandenõuteooriatesse. Valeinformatsiooni all mõeldakse selliseid poliitikaga seotud arusaamu, mis ei ole vastuolus tõestatavate asjaoludega, aga mille tõepärasusse inimene siiski usub.

Meil on Rapeli sõnul loomupärane inimlik kalduvus hankida ja mõista informatsiooni, mis teenib meie oma eesmärke, usume meelsamini informatsiooni, mis rahuldab meie oma tarbeid, mitte informatsiooni, mis need kahtluse alla seab.

Tänapäeva tehnikaga on seda inimese sügavaimatest vajadustest tekkivat käitumist kerge ära kasutada, kui tahetakse arvamuse kujunemist manipuleerida, tarvitseb vaid kujundada sõnum sihtpubliku tarvete järgi, kirjutab Rapeli.

Mõnede uuringute järgi mõjub inimese omi mõtteid kinnitav informatsioonivoog nagu sõltuvust tekitav naudinguaine, märgib Rapeli.

Pidev kokkupuude oma soove kinnitavate sõnumitega suurendab ühiskondlikku lõhestumist, sest teised seisukohad jäävad tähelepanuta. Polariseerumine ja ühepoolne informatsioon toidavad teineteist, kirjutab Rapeli.

Lisaks sellele kipub inimene psühholoogiliselt hindama oma oskusi ja võimeid liiga headeks. Oma teadmatuse tunnevad Rapeli sõnul kõige nõrgemini ära need, kelle teadmiste tase on juba algselt madalaim.

Uurijad ei ole ainult kirjeldanud arvamuste moonutusi ja ekslike uskumuste levikut, vaid on Rapeli sõnul uurinud ka, kuidas olukorda parandada. Selge on see, et valeuskumuste korrigeerimine asjades, mis tekitavad tugevaid poliitilisi kirgi, on tagantjärele väga keeruline.

Vastumürgina võib toimida asendav kausaalne seletus, mis näitab, miks tegelikkus on teistsugune kui näib, kirjutab Rapeli.

Küsitlejaid on ammu vaevanud teadmine, et vastajatel ei ole sageli eriti sügavat arusaama asjadest, mille kohta nende arvamust küsitletakse.

Praktikas ollakse veel kaugel sellest, et internetis pandeemia kombel levivad infoviirused saaks peatada, tõdeb Rapeli.