Pealinna etteotsa tagasivalimist sooviv Mihhail Kõlvart ei näe suuri probleeme koroona ja vaktsineerimisega pealinnas. „Mina arvan, et vaktsineerimine käib Tallinnas normaalse tempoga. Kui meile meeldib võrrelda olukorda, siis rääkides nakatumise dünaamikast, on Tallinna seis võrreldes teiste omavalitsustega palju parem. Ta lisab, et Tallinnal on, mida epideemiaga hakkama saamisel näidata isegi teistele Euroopa linnadele.

Kohalike valimiste eel on Delfi stuudiosse „tööintervjuule“ kutsutud parteide poolt Tallinna linnapea kandidaadiks üles seatud poliitikud. Neilt uuritakse, miks nad enda arvates linnapea ametisse sobivad, mis plaanid ja milleks neil on ning kas eelnev kogemus lubab juttu tõsiselt võtta. Tööintervjuu järg on jõudnud Keskerakonna linnapeakandidaadi Mihhail Kõlvartini, keda intervjueerisid Kroonika peatoimetaja Ingrid Veidenberg, Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora ja Delfi ning Eesti Päevalehe ajakirjanik Raimo Poom.

Ametisoleva linnapeana pidi Kõlvart alustuseks seletama, millega ta pealinna juhtimisel hakkama on saanud. Ta rääkis linnajuhtimise reformist ja muust, kuid kui temalt seepale päriti, miks ta oma samme nii aeglaselt astub, tõi ta kohe välja Tallinna linnavalitsuse tegevuse koroonaepideemiaga võitlemisel, kus tema sõnul ollakse väga hästi hakkama saanud.

„Ma arvan, et me suutsime näidata, et suutsime ka kiireid otsuseid vastu võtta. Eriti kriisiolukorras. Hoolimata sellest, et ka meie jaoks oli olukord uus, suutsime tegeleda ennetustööga, suutsime inimesi aidata, sotsiaalsest abist räägin. Suutsime ka inimesi teavitada nii esimese, teise kui ka kolmanda laine ajal,“ sõnas Kõlvart.

Küsimuse peale, miks siis Tallinnas on vaktsineerimise protsent alla Eesti oma, vaidles ta vastu, et tegelikult ei ole. „Iga kord, kui jutt on vaktsineerimisest, siis tekib soov leida süüdlane. Ja see on peamine probleem, miks meil vaktsineerimisega ei lähe nii hästi, kui sooviksime. Ei ole vaja süüdlasi otsida, on vaja vaadata, mida teha. Tallinn on jätkuvalt kõige suurem omavalitsus ja vaatamata sellele, et omavalitsused selle protsessi eest ei vastuta, oli meie vaktsineerimiskeskustes tehtud tänaseks ca 170 000 vaktsiinidoosi. Öelda, et Tallinn ei panusta, poleks õiglane,“ pareeris ta.

„Mina arvan, et vaktsineerimine käib Tallinnas normaalse tempoga. Kui meile meeldib võrrelda olukorda, siis nakatumise dünaamikast rääkides on Tallinna seis võrreldes teiste omavalitsustega palju parem,“ väitis Keskerakonna meerikandidaat vastu.

Ta seletas, et statistika järgi on Tallinn viiruse leviku poolest omavalitsuste seas 48. või 46. kohal. „Keegi sellest ei räägi, sest epidemioloogilise olukorra kontrolli all hoidmine ei ole ainult vaktsineerimine. Siin on terve rida meetmeid. Ja statistika näitab, et seis Tallinnas on palju parem kui mõnes teises omavalitsuses. Sealhulgas ka nendes, kus vaktsineerimise tase on kõrgem.“

Miks aga Tallinn võrdleb end siin end väikeste Eesti omavalitsusega, kui peaks vaatama ikka enda olukorda võrdluses teiste regiooni pealinnadega – Helsingi, Stockholmi või Osloga?

Nüüd leidis linnapeakandidaat, et vaktsineerimise osas pole vaja väga statistikat vaadata. „Vaktsineerimisega on ka nii, et praegu on selline seis, aga mõne nädala pärast on teine seis. Sellepärast ei ole mõtet statistikat käsitleda. Suhtlen ka teiste Euroopa linnapeadega, hinnang Tallinna kohta oli esimeses laines väga kõrge, me suutsime väga operatiivselt reageerida, suutsime inimesi aidata. Meie poole pöördusid rahvusvahelised Euroopa organisatsioonid, kes soovisid meie kogemust uurida. Võrreldes teiste linnadega meil on, mida näidata,“ leidis Kõlvart hoopis.

Jõudes kommunaalprobleemide juurde, uuriti Kõlvartilt, miks Keskerakond erinevalt mõnestki teisest erakonnast ei taha tallinlastele lubada, et linn hakkab ise korralikult kõnniteid lumest, sopast ja plögast kõnniteid puhastama. Eriti kuna probleemi tõstatas teravalt Kõlvarti abilinnapea soovitus libedusega hädas olnud vanainimesele liikumiseks takso võtta.

„Alustada tuleb sellest, et see päris nii ei olnud. Lugupeetud abilinnapea ei öelnud, et võtke takso,“ polnud Kõlvart nõus. Küll aga möönis ta, et kõnniteede puhastamine on sisuline küsimus ja rääkis, et tema juhtimisel on linnavalitsuses loodud struktuur, mis tegeleb tänavate puhastamise küsimusega.

„Me juba alustasime ettevalmistustöid, et võtta maksimaalselt üle need mahud linna peale. Tajusime, et see probleem võib tekkida ja tekitasime linna struktuuri, mis annab võimaluse linna poolt olukorda jälgida. Tänavapuhastuse süsteem on üles ehitatud viisil, et linnal peavad olema erapartnerid. Selleks, et [kõnniteede puhastamise] täiendavat mahtu 100-protsendiliselt katta, tekiks Tallinnas 20 miljonit lisakulusid, pluss [oleks vaja palgata] 1500 inimest juurde, kes peaksid seda tööd tegema,“ seletas linnapeakandidaat.

Kõlvarti puhul ei saa üle ega ümber küsimärke tekitavatest sündmustest tema nooruses. Erinevalt teistest linnapeakandidaatidest on ta näinud vanglatrelle ka seestpoolt, olles kuu aega plate peal, kui Kõlvarti auto tagaistmel lendas õhku Samil Lolajev. Viimast tunti aserite kuritegeliku rühmituse liikmena. Mida Kõlvart sellest õppis?

„Vastan sellele küsimusele kümne aasta jooksul seitsmendat korda. On õige, et seda küsitakse, eriti enne valimisi, sest on vaja inimestele meelde tuletada inimese taust. Mis pole aga õiglane, on see, et küsitlete mind, aga see tekitab emotsioone nendele inimestele, kelle jaoks Šamil oli väga lähedane. Ka minu jaoks oli ta sõber tollel ajal. Ma ei varjanud seda siis ega ka praegu. Tema vanemad, tänaseks ema, on ka praegu minu jaoks lähedane. Ma ei varja midagi, mul pole midagi varjata,“ seletas Kõlvart.

„20 aastat tagasi olid keerulised ajad, kuid see polnud minu elu. Minu elu oli sport, töö, haridus,“ toonitas ta.

Ometi leiti tema kodust gaasirevolver, kuid relvaluba polnud. Rõdult leiti veel kärbik ja laskemoon ja politsei allikad ütlesid, et on alust kahtlustada nii autoomanikku – Kõlvartit – kui ka tema sõpra seostes kuritegeliku maailmaga väljapressimistes. Kas Kõlvart on osalenud väljapressimistes, hoidnud käes relva?

Relva kohta lausus Kõlvart, et lasketiirus on ta relva muidugi käes hoidnud ja õhupüss oli tema oma. „Kuid selles asjas oli vaid kahtlustus, ei olnud süüdistust, rääkimata kohtuotsusest. Ei ole ka süüdi mõistetud. Tänaseks olen seda teemat kommenteerinud päris mitu korda ja olen tegelikult uhke selle üle, et vaatamata sellele olukorrale ja raskustele läks minu elutee nii, nagu ma ise otsustasin,“ toonitas ta juhtumi kohta.

Kas ta on nüüdseks sellise maailmaga igaveseks sidemed läbi lõiganud? „Selleks, et sidemeid läbi lõigata, peab neid olema. Mul ei ole neid ega pole olnud,“ ütles ta.
Viis küsimust Mihhail Kõlvartile
Kellele tuleks Tallinnas püstitada ausammas?


Meil on olemas plaan, mille järgi püüame liikuda. Plaanis on kolm mälestussammast ja neist tuleb alustada. Georg Ots, Jaan Kross ja veel üks mälestussammas, mis tekitas palju emotsioone, ehk siis Konstantin Pätsi oma. Nimekiri on teada.


Euroopa Liit annab teile 18. oktoobril tšeki 100 miljonile eurole ja lubab ehitada ühe uue trammiliini Tallinnasse. Kuhu selle teete?


Meil see plaan on olemas. Paralleelselt putukaväila elluviimisega peaks tekkima sinna ka ühistranspordi koridor.


Linna ameteid juhib terve rida inimesi, kes on sinna pikkadeks aastateks pidama jäänud. Kelle te esimesena vallandaksite, kui saaksite uuesti linnapeaks?


Ükski minu kolleeg ei saa seda signaali meedia kaudu. Kui kedagi oleks vaja vallandada, siis kutsun inimese enda juurde ja räägin temaga. aga olen välja öelnud ka kolleegidele, et muutusi veel tuleb, sealhulgas personalis.


Kas järgmine linnavalitus tuleb Keskerakonnaga või Keskerakonnata?


Seda otsustab valija. Mul on spordi taust ja sportlasena ma enne võistlust tulemusest ei räägi. Aga oleme valmis jätkama. Aga kui inimesed otsustavad, et soovitakse muutusi, siis ongi õige, et tulevad teised erakonnad, moodustavad linnavalitsuse. Keskerakond suudab minu juhtimisel olla adekvaatne ja konstruktiivne ka opositsioonis.


Mis on rumalam lubadus, mis selles valimiskampaanias on antud?


Ma päris ei saa aru lubadustest, mis pole soetud linnasüsteemiga, kus omavalitsusel pole otsest rolli. Ma ei tahaks kritiseerida kolleege, aga näiteks neljapäevane töönädal. Mida see võiks tähendada või kuidas oleks seda omavalituses võimalik rakendada?