Lugu on osa Eesti Päevalehe ja Delfi Virtuaalmuuseumist, mille leiad SIIT!

11. septembril 1988 said isamaalised laulud laulva revolutsiooni tipphetkeks. Külg külje kõrval laulsid neid 300 000 inimest ehk pea iga kolmas eestlane. Koos Ivo Linnaga esitas laule ansambel In Spe, vokaalansambel Kiigelaulukuuik laulis tausta, sõnad oli teinud Jüri Leesment.

„Alo tuli minu juurde ja sõnas, et hakkad nüüd isamaalisi laule kirjutama. Mina ütlesin, et mingit nutulaulu õnnetust Eestimaast ma küll kirjutama ei hakka. Laulud peavad olema uhked, ässitavad ja tooma rahva tänavale. „Just nii ma mõtlengi ja nii teemegi,” vastas Alo ja lisas: „Ja unusta ära kõik oma intellektuaalsed luuletused, kirjuta nii, et kõik aru saavad.”” Selliselt on lugude tekstide sündi meenutanud Leesment raamatus „Mässav vabaduslaulik”.

Vaata videost:

Laulude valmimist meenutab Ivo Linna:

„1987. aasta sügisel kohtusin Aloga. Ta ütles, et järgmise aasta Tartu levipäevade jaoks on tal idee võtta vanade esimese ärkamisaja laulude pealkirjad ja teha viis uut isamaalist ärkamisaja laulu. Küsis, kas ma olen nõus neid laulma. No loomulikult ma olin."

Virtuaalmuuseum, Alo Mattiiseni 5 isamaalist laulu

1988. aasta alguses sai Mattiisen valmis esimese loo fonogrammi. Selleks oli „Mingem üles mägedele (Peatage Lasnamäe)”. „Selle lindistasime raadiomajas. Olukord oli pinev. Me tajusime, et Eesti võib saada vabaks, aga viskasime nalja ka, et kui oleme laulu linti ära laulnud, küllap KGB kongid meid juba ootavad,” meenutab Linna.

Järgmisena valmis „Eestlane olen ja eestlaseks jään”, täpselt selleks ajaks, kui linnahallis toimus loomeliitude pleenum. „Alo tuli kavala näoga: kuule, sain selle eestlase loo valmis, lähme siia garderoobi, õpid kohe ära. Nii kaua, kui saalis tähtsaid kõnesid peeti, me siis tegime proovi ja ma mõtlesin, et ma õpin selle laulu teksti ka kohe pähe, et mitte paber näpus lavale minna. See oli viga, sest mingid read läksid omavahel sassi,” meenutab Linna. Lugu võeti aga väga võimsalt vastu. „Rahvas saalis tõusis püsti. Aeg oli selline, et me ei saanud väga kõva häälega kiita, et oleme eestlased. Me pidime olema osa ühest väga suurest ja õnnelikust nõukogude vennasrahvaste perest,” selgitab Linna.

Üsna pea olid Mattiisenil kõik viis laulu – nimetamata on veel „Kaunimad laulud”, „Isamaa ilu hoieldes” ja „Sind surmani” – valmis, ühtse nime all „Viis ärkamisaegset laulu”. Sõnad oli neljale laulule kirjutanud Mattiiseni koolivend Jüri Leesment ja „Peatage Lasnamäe” sõnad Henno Käo.

Virtuaalmuuseum, Alo Mattiiseni 5 isamaalist laulu

„Esinesime nende lauludega terve 1988. aasta suve mööda Eestit, öölaulupidudel, Rock Summeril ja Eestimaa Laulul. See oli Alo lugude suvi. Kuigi ka teised laulsid isamaalisi laule, oli Alo tsükkel selle aja märk. Kui öeldakse „laulev revolutsioon”, siis minu jaoks ongi see need viis lugu. Me laulsime need lood ära, lugude kordamiseks tulid kõik lavatagused muusikud-lauljad lavale, oli selline tunne, et oleks kui õhus lennanud. Meil oli kogu aeg pisar silmas. Midagi sellist ei olnud me varem kogenud. Ärkamine. Ärkamise aeg. Lootus, et nüüd peab midagi juhtuma,” ütleb Linna.

Nende laulude noodid on nüüd Teatri- ja Muusikamuuseumi kogus, süntesaator Korg helilooja sünnilinnas Jõgeval Betti Alveri muuseumis.

Virtuaalmuuseum, Alo Mattiiseni helihark ja rinnamärk