Referendum, mis kukkus läbi. Kuidas Narva üritas Eesti vabariigist lahti rebida

1993. aasta juulis olid noores riigis ärevad päevad: Narvas ja Sillamäel korraldasid kohalikud venemeelsed võimulolijad ebaseadusliku referendumi. "Kas Te soovite, et Narval oleks rahvuslik-territoriaalse autonoomia staatus Eesti Vabariigi koosseisus?” küsiti kohalikelt elanikelt.

See artikkel on osa Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva projektist Virtuaalmuuseum. Koos toonaste võtmeisikute ja erinevate muuseumide abiga oleme kokku pannud näituse, mille sarnast pole varem tehtud: 30 ikoonilist eset, millel on taasiseseisvumise perioodil oluline lugu jutustada. See on Narva poliitiku töömapi lugu.

Eesti Päevalehe ja Delfi Virtuaalmuuseumi leiad SIIT!

Narva linnanõukogu esimehel, referendumi eestvedajal Vladimir Tšuikinil oli neil päevil kaasas tume nahast mapp, milles hoiti Narva referendumi hääletussedeleid ja hääletustulemusi. “Enne referendumidokumente hoiti selles teisi dokumente, esitamaks neid erinevatele asutustele: Eesti vabariigi valitsusele ja Eesti parlamendile,” lisab Vabamu peavarahoidja Kristjan Saharov. Kott ongi praegu jõudnud lähiajalugu käsitleva Vabamu muuseumi kogusse.

Referendum ei tulnud muidugi tühja koha pealt. Pinged olid kohalikus elus tekkinud juba pärast rahareformi aasta varem, mil senine kaksiklinna Narva-Jaanilinna majanduslik elurütm seiskus: neil narvalastel, kes Jaanilinnas tööl käisid ja palga rublades said, ei olnud enam praktiliselt sissetulekut.

Pärast taasiseseisvumist kehtestati ka piirikontroll, mis vabalt liikuda harjunud kohalike elu samuti keerulisemaks tegi. Sotsiaalmajanduslikku langust tähendas suurte tehaste, Kreenholmi ja Baltijetsi rasked ajad. Ja kohalikke võimulolijaid ärritas ka kodakondsusseadus: kohalikel valimistel said hääletada vaid need mittekodanikud, kes olid Eestis elanud viis aastat, ja kandideerida vaid Eesti kodanikud. Venemaa kodanik Tšuikin enam ei saanud.

See kõik kokku andis pinnase suureks rahulolematuseks ja nii hakkasid volikogu esimees Tšuikin koos linnapea Vladimir Mižui ja teiste võimuesindajatega nõudma Narvale eristaatust. Mida see täpselt tähendas? Eesmärk oli panna praegune piirkond toimima ühise majandusüksusena.

Tšuikin on 2007. aastal ajalehele Põhjarannik selgitanud: “Me ei tahtnud referendumiga midagi halba. Meie tahtsime vaid seda, et Narvas oleks sama hea elu nagu mujal Eestis või paremgi. Aga mida me praegu näeme? Ida-Virumaa on ülejäänud Eestist maas. Siis oli Narvas 80 000 elanikku, nüüd on alles vaevalt 50 000."

Piiri taga ootasid relvastatud mehed?

Narva referendumi küsimus oli "Kas Te soovite, et Narval oleks rahvuslik-territoriaalse autonoomia staatus Eesti Vabariigi koosseisus?”, Sillamäel lisandus sellele täiendus “mille territooriumil oleksid kõigile elanikele tagatud võrdsed õigused”.

Narva kohaliku võimu väitel osales referendumil 54% hääleõiguslikest elanikest ja neist olevat autonoomiat toetanud koguni 97%. Sillamäel oli vastavad numbrid 60% ja 98,6%. Eesti vaatlejate hinnangul oli tegelik valimisaktiivsus siiski selgelt väiksem.

Õhus oli pinget, liikusid koguni jutud, et piiri taga on ootel relvastatud vabatahtlike grupp, kes on valmis riiki sisse tungima. Kas tõesti jääb Eesti Ida-Virumaa suurtest linnadest ilma? Kuid kuulujuttudeks need õnneks jäidki. Kuigi referendumil osalenud olid kohalike andmetel pea sajaprotsendiliselt autonoomia poolt, kuulutas riigikohus referendumi augustikuus õigustühiseks ja tulemused kehtetuks.

Peaminister Mart Laari poolt Narva saadetud eriesindaja Indrek Tarand on meenutanud, et Tšuikini, Mižui ja teiste jutt oli toona, et nad tahavad Ida-Virumaal autonoomiat: kui nad tahavad, ühinevad Venemaaga, kui ei taha, siis jäävad puhverriigiks Eesti ja Venemaa vahel.

Miks aga referendum ebaõnnestus? Tarandi hinnangul seetõttu, et kohapeal polnud Vene vägesid, mis olid 1993. aastal veel Eesti territooriumil, aga märksa lääne pool. Tarandi kohalkäik suutis samuti ebaõnnestumisele kaasa aidata. Ka väljaspoolt ei tulnud tuge: Venemaal oli endal terav võimuvõitlus president Boriss Jeltsini ja parlamendi esimehe Ruslan Hasbulatovi vahel. Peale selle oli Eestil hea rahvusvaheline, Rootsi peaministri Carl Bildti toetus.