Fredrik Paciuse loodud „Vårt Land” (rootsi keeles „Meie maa”) esitati esimest korda 173 aastat tagasi 1848. aasta 13. mail. Noodid ja esimene mitmest tõlkest saksa keelde avaldati Leipzigis 1849. aastal. Eestisse jõudmiseks kulus hümnil kakskümmend aastat ja seda esitati Tartu laulupeol 1869. aastal. Linnainen küsib, kuidas see nii kaua aega võttis.

Linnainen märgib, et Ida-Saksamaa periood on ähmastanud Leipzigi positsiooni Saksamaa ajaloos. 19. sajandil oli Leipzig kaubandus- ja kultuurikeskus, mille suurim tööandja oli trükitööstus. Leipzig oli kultuuride sõlmpunkt ka Soome jaoks, sest 1858. aastal trükiti seal Soome esimene kooli lauluraamat „Samling af valda sångstycken”, mis sisaldas paar laulu ka soome keeles, ning 1867. aastal laulukogumik kooridele „Kokous Neliäänisiä Lauluja” („Kogumik neljahäälseid laule”), mille kohta on väidetud, et see on Eesti hümni allikas.

Need lauluvihikud kirjastas Viipuri organist ja lauluõpetaja Heinrich Wächter, mis seletab osaliselt trükkimiskohta. Wächter oli saksa päritolu nagu Paciuski, mis võis kaasa aidata viimase hümni kiirele esmatrükile Leipzigis.

Vårt Land’i” avaldas esimesena saksa keeles Illustrierte Zeitung, mis sisaldas ka kalendrit „Illustrierte Kalender für 1850”. Kalendris olid viie rahvushümni noodid ning tekstid saksa- ja originaalkeeles. Lisaks Soome hümnile, mis kandis saksakeelset pealkirja „Finnisches Vaterlandslied” („Soome isamaalaul”) olid kalendris veel Hispaania, Taani, Serbia ja USA hümnid.

Leipzigis avaldati ka Johan Ludvig Runebergi „Lipnik Stooli lood” mitmes erinevas köites. Võimalik, et mõni neist jõudis ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi lauale Võrru. Kreutzwaldi 1865. aastal avaldatud luulekogu „Wiru lauliku laulud” sisldab tõlget „Torpan tyttö’st” pealkirjaga „Leinaja tütarlaps”. Aluseks võis siiski olla ka mingi ajalehe mugandus.

Soome hümni („Nationalgesang”) tõlkis kogu mahus ka Tartu ülikooli pikaaegne kriminaalõiguse professor ja õigusteaduskonna dekaan Eduard Osenbrüggen. Ta avaldas selle 1853. aastal oma artiklite kogumikus „Nordische Bilder” („Põhjamaa pildid”), kui oli juba Venemaalt välja saadetud. Tartus kuulus Osenbrüggen Friedrich Robert Faehlmanni aatelisse sõpruskonda, millest annavad tunnistust kogumiku artiklid venestamispoliitikast ja eesti rahvaluulest.

1860. aastateks oli „Vårt Land'ist” kogunenud viis erinevat tõlget saksa keelde, kõik Runebergi algse rootsikeelse luuletuse põhjal. Wächter valis Ida Mevesi tõlke noodivihikusse „Russische und Finnische Volks-Hymne”, mille lasi trükkida 1856. aastal Halles. Vihikus olid Venemaa ja Soome hümnide seaded mees- ja segakoorile.

Wächter õpetas laulu ja muusikat mitmes Viipuri koolis, ka baltisakslase Karl Gottlieb Behmi 1853. aastal asutatud saksakeelses internaatkoolis.

Karl Behm suri juba 1857. aastal koolerasse, misjärel jätkas kooli omanikuna tema lesk Ida Behm, kes oli Reigi kirikuõpetaja tütar Hiiumaalt.

Vårt Land’i” segakooriseade avaldas Wächter uuesti 1861. aastal kogumikus „Fosterländska sånger” ja meeskooriseade 1867. aastal soomekeelses kogumikus. Segakooride noodid jõudsid ka Soome lahe lõunakaldale. Ida Behmi vend Gustav Felix Rinne võttis mõlemad oma kogumikku „32 Laulo nelja heälega laulda”, mis trükiti Tartus aastal 1868. Paciuse teose avaldas Rinne uute sõnadega Hiiumaa hümnina.

Eesti hümni sõnade autor Johann Voldemar Jannsen oli 19. sajandi keskel ilmselt informeerituim eestlane, kelle kohta võib Linnaineni sõnul oletada, et ta märkas ajalehtede kaudu „Vårt Land’i” positsiooni Soomes. Saksa keelt rääkinud haritlastele, kelle hulka kuulus ka Jannsenite perekond, sai see selgeks kõige hiljem 1863. aasta augustis, kui Tallinna ajaleht Revalsche Zeitung, Tartu ajaleht Dörptsche Zeitung ja Riia ajaleht Rigasche Zeitung nimetasid seda keiser Aleksander II Soome-visiiti kirjeldades Soome rahvuslauluks – das finnländische Nationallied. Aasta hiljem nimetati seda juba rahvushümniks – Nationalhymne.

Eesti kirjandus- ja keeleteadlased on üldiselt oletanud, et Jannsen koostas oma hümni teksti „Vårt Land’i” soomekeelsest noodiväljaandest innustatuna. Nii oletas näiteks August Annist 1937. aasta ajakirjas Eesti Kirjandus. Annist ei nimetanud Soome väljaande nime, aga märkis, et see sisaldas ka Karl Collani ja August Ahlqvist-Oksaneni „Savolaisen laulu”, millest Lydia Koidula oli teinud tõlke „Mu meeles seisab alati”.

Eesti 1869. aasta laulupeoks oli Soomes avaldatud vaid üks mõlemaid laule sisaldanud koorilaulukogumik, Isak Johan Inbergi varjunime I.J. Iltanen all 1862. aastal välja antud „Moniäänisiä lauluja Nuorisolle” („Mitmehäälseid laule noorsoole”).

Inbergi kogumiku toimetas Jannsenile Yrjö Koskinen, keda hiljem tunti vabahärraks ülendatuna nime all Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen. Folklorist Oskar Looritsa 1934. aastal avaldatud kirjavahetuse järgi saatis Jannsen 1869. aasta 13. märtsil (vana kalendri järgi) Koskinenile kirja, milles teatas eraldi, et valis laulupeo kavva „Savolaisen laulu”.

Tulevase rahvushümni esmaesitus 1869. aastal on Eesti laulupidude ajaloo tuumik, mistõttu sobiks laulupidude isa tänukiri Paciuse teose eest tunde poolest hästi nii laulupidude kui ka hõimuühtsuse lukku ja seda on nendesse teaduskirjanduses isegi istutatud, märgib Linnainen. Jannsen ei maini aga oma Koskinenile saadetud kirjades kordagi laulu nime, esimesi sõnu või Paciust. On raske uskuda, et ta oleks hinnanud tulevast hümni vähem kui „Savolaisen laulu”.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli Paciuse laulu uurimine Eestis keeruline, mis võib seletada ka Inbergi kogumiku ununemist 1960. aastateks. See tekitas probleeme kirjandusloolasele Aino Undla-Põldmäele, kes kirjutas oma uurimustest 1970. aastal ajakirjas Keel ja Kirjandus. Artikkel avaldati 1981. aastal ka kogumikus „Koidulauliku valgel”. Teemaks olid Koidula suhted Soomega, aga uurija puudutas ettevaatlikult ka hümni ajalugu.

„Savolaisen laulu” originaaltekstis on 11 salmi, millest Koidula tõlkis eesti keelde 1., 2., 9. ja 10. Undla-Põldmäe teadis Koskineni kirja laulu neljahäälsete nootide kohta. Neid ta aga ei leidnud ja pidi märkima, et „Soome kirjanduse bibliograafiast ei selgu, millisest väljaandest võis Koidula oma salmid tõlkida”. Aitasid eesti keele lektor Eeva Niinivaara ja keeleteadlane Ago Künnap, aga laulupidude eelsest ajast leiti vaid Wächteri koolilaulude vihikud. Nende noodid olid aga kahehäälsed ja seal ei olnud 2. salmi.

Wächteri vihiku leidis Undla-Põldmäe Carl Robert Jakobsoni Kurgja talust. Koskinen pidas kirjavahetust ka Jakobsoniga ja saatis ka talle noodikogumikke. Undla-Põldmäe kirjutas 1970. aastal, et Wächteri kogumiku esimeses vihikus leidub muu hulgas Runebergi „Vårt Land” soomekeelse tõlkena „Maamme”. „Päris hämmastav on leida Koidula luulekäsikirjade hulgast selle laulu soome versiooni üsna sõnatäpne tõlge saksa keelde. See võis olla mõeldud Jannsenile,” kirjutas Undla-Põldmäe.

Rohkem ei saanud Undla-Põldmäe 1970. aastal ohtlikust laulust kirjutada. Uurija ei ütle, et Koidula tegi tõlke just Wächteri nootidest, kus oli vaid neli salmi. Koidula tõlge saksa keelde sisaldab aga kuut salmi ja võis veel kadunud lehtedel jätkuda.

Koidula võis „Maamme” saksa keelde tõlkida isa jaoks, aga sama hästi sobib põhjuseks huvi või keeleharjutus.

Värskeim „Maamme” tõlge soome keelde oli avaldatud 1867. aastal. Viie tõlkija luuletajatest koosnenud gruppi juhtis keele- ja rahvaluuleuurija Julius Krohn. Osales ka Aleksanteri Rahkonen.

Professor Seppo Zetterberg tsiteerib oma raamatus „Suomen sillan kulkijoita” Koskineni reisipäevikut, mille järgi õpetas Krohn Koidulale „Maamme” viisi ja andis soomekeelsed sõnad, kui Krohn ja Koskinen 1867. aasta 27. juulil (uue kalendri järgi) Jannsenite juures lõunal käisid.

Linnainen kirjutab, et inimloomust tundes võib oletada, et Krohn tahtis anda oma töö vilja. Just uudsus võis äratada Koidula uudishimu ja viia teksti saksa keelde tõlkimiseni. Sõnatäpsuse järgi on siiski võimatu öelda, kas tõlge põhines Krohni töögrupi või Rahkoneni 1865. aasta iseseisval tõlkel, sest vaevalt oli võimalik nüansse Renvalli sõnaraamatu abil saksa keelde edasi anda.

Paciuse viisi Eestisse jõudmist on Linnaineni sõnul uuritud vaid soomekeelsete sõnade seisukohast. Ei ole teada, kas seda lauldi kunagi Tartus saksa keeles näiteks Wächteri 1865. aasta nootide järgi Ida Mevesi sõnadega. Igal juhul sai sellest viisist Eesti hümn tänu esimesele laulupeole.

Kõige sirgjoonelisemalt kirjeldab Eesti hümni sündi ajaloolane Küllo Arjakas, kelle teost „Eesti hümn” (2012) on tsiteerinud nii Soome kui ka Eesti sellel teemal kirjutajad. Kirjeldus on Linnaineni sõnul lihtsustus, kust kaovad nii Jakobson kui ka Jannseni kiidetud „Savolaisen laulu”.

„Märtsis 1869 kirjutas Jannsen Yrjö-Koskinenile tänukirja teadlikuna selle laulu tähendusest soomlastele,” kirjutab Arjakas. „Artiklikogumikus „Koidulauliku valgel” selgitas kirjandusteadlane Aino Undla-Põldmäe välja, et Jannsen sai 1867. aastal avaldatud ja H. Wächteri toimetatud soomekeelsete neljahäälsete meeskoorilaulude noodiraamatu. Jannseni tütar Lydia Koidula tõlkis oletatavasti 1868. aasta lõpus soomekeelse „Maamme” teksti – ilmselt oma isa tarvis – üsna sõnatäpselt saksa keelde.”

Linnainen peab selle kirjalduse juures eksitavusest tõsisemaks seda, et oma autoriteetsusega katkestab see Paciuse viisi Eestisse saabumist puudutava uurimistöö 1970. aastaga. Arjakas peab Undla-Põldmäe järeldusi lõplikeks tulemusteks, kuigi viimane esitab neid võimalustena ja põhjana edasisteks uuringuteks, märgib Linnainen.

Miks aga võttis hümnil Helsingist Tartusse jõudmine 20 aastat aega? Nootidele oli mitu varasemat teed, tõlgetele saksa keelde veel rohkem. Seevastu võib arvata, et „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” esitati Jannseni sõnadega kohe esimesel piisavalt väärikal üritusel, Eesti esimesel laulupeol 1869. aastal.

Segadust tekitab ka laulupidude veteran Joosep Heinrich Wirkhaus, kes avaldas 1925. aastal mälestused Vanemuise seltsi algusaegadest. Wirkhausi sõnul esitati tulevast hümni esimest korda avalikult Vanemuise seltsi esimese aastapäeva peol vana kalandri järgi 1866. aasta jaanipäeval. Mitu kordi lauldi Wirkhausi sõnul ka „Mu meeles seisab alati” ehk „Savolaisen laulu”, mille eest saatis Jannsen Koskinenile tänu alles 1869. aasta märtsis.