Eestlanna uinunud Roomas: kui dolce vita lakkab ja muusika enam ei mängi, on aeg endasse vaadata ning taasavastada elu lihtsad rõõmud

Lookas lauad, aperitivo'd, inimeste naer, lummav arhitektuur, armastus kunsti, muusika ja kõige kauni vastu. Festa, mis lubab mitte kunagi lõppeda...Need on vaid mõned põhjused, mis on teinud igavesest linnast Hollywoodi lavastajate, rändurite ja armastajate ühe lemmikpaiga. Kui linn, mis on tulvil pulbitsevat elu ja janu selle järele, ühel hetkel vaikib, tundub see traagilisem kui mistahes teise paiga puhul. Ent kui kardin langeb ja orkester enam ei mängi, on aeg endasse vaadata. See ei ole maailmalõpp, teab Jane Arrak.

Elusse armunud

Eestlanna on Roomas elanud viimased kolmteist aastat. Stipendiumi abil avanes tal kunagi võimalus sinna aastaks ülikooli õppima minna. Juba esimesel päeval oli selge, et ta on kodus ja oma koht siin päikese all oli leitud. “Eestis ei olnud mul kunagi sellist tunnet. Ma armusin Roomasse,” ütleb ta itaallaslikult. Tõepoolest, miks leppida elus käib kahhiga, kui midagi võib jumaldada. Adoro (ma jumaldan — it. k), võib teda tihti kuulda vaimustunult ütlemas. Jane on reisinud lugematutes kohtades üle maailma, kuid ta süda kuulub Itaalia pealinnale: “Roomast ilusamat linna ma siiani näinud pole.”

Esimest korda Eestist Itaaliasse tulles olin siinsete inimeste sõbralikkusest šokis.

Itaalia südamega eestlanna on alati olnud tulihingeline reisija, ajaloo- ja arhitektuurihuviline ning elunautija suure algustähega. Teda tõmbavad sõbralikud positiivsed inimesed, kes tabavad elu ilu ja on avatud südamega ning kirglikud nagu ta isegi. Ta mäletab eredalt esmakohtumist oma sugulashingedega ja märgatavat kontrasti Põhjamaadega. “Esimest korda Eestist Itaaliasse tulles olin siinsete inimeste sõbralikkusest šokis.”

_{Capri lummuses}

Ka Brasiilia on koht, kus Jane kõike võitva elujanu leidnud on. Hoolimata vaesusest ja eluraskustest on nendes inimestes siiras rõõm ja nad tantsivad kõigi väljakutsete kiuste elutantsu — nii otseses kui metafoorilises tähenduses. “Alguses, kui siia elama asusin, olid kõik mu sõbrannad brasiillannad. Brasiillaste kogukond on siin suur, sest nad on itaallastega väga sarnased.”

_{Toscana päikese all}

Perega koosolemine ja naudingut pakkuv jõudeelu on väga olulised.

Itaallastel on elunautimine veres. Dolce vita (magus elu — it. k). “Vanemad õpetavad seda lastele juba varakult. Ka väikseid lapsi viiakse rannarestorani merehõrgutisi sööma. Omal ajal Eestis üleskasvades oli minu menüü natuke teistsugune,” naerab Jane. Toidukultuur on Itaalias A ja O. Samas armastavad gurmaanidest hedonistid ka väga sportida. Seetõttu ülekaalulisi inimesi Roomas naljalt ei näe. Enda keha ja meelt kostitatakse mitmekülgselt.

Samas on terve maailm ilu täis ja itaallased tahavad sellest kõigest osa saada juba maast madalast. Rooma on erakordselt hästi ühendatud teiste turismisihtkohtadega ja seda võimalust itaallased endistel aegadel ka usinalt kasutasid. Samuti tegi tihe lennuliiklus reisimise taskukohaseks. “Lapsi viiakse igale poole, võimaldades neil niimoodi maailma avastada. Tundub nagu neil oleks rohkem vaba aega või on ehk prioriteedid sellised. Perega koosolemine ja naudingut pakkuv jõudeelu on väga olulised.”

Turistide hüljatud linn

Koroonakriisi alguses oli Itaalia üks riike, mis viirusest enim räsitud sai. Kui möödunud kevadel jõudsid ka Eestisse videod rõdul laulvatest elujaatajatest, siis paraku on see vaim tänaseks murdunud. Aasta aega kestnud kriis on olnud kurnav ja inimesed on väsinud.

Reeglid olid väga ranged, aga inimesed hoidsid kokku. Suur lootus oli.

“Me ei oleks iialgi osanud arvata, et see nii pikaks kujuneb. Lähimasse toidupoodi minnes nägid optimistlikke inimesi, kes laulsid ja mängisid pilli. Kaugemale ei tohtinud minna. Politsei pidas kinni ja pidi olema tõend, kus oli kirjas, kuhu sa lähed. Isegi ostutšekke kontrolliti, et mis kell sa supermarketist välja tulid. Reeglid olid väga ranged, aga inimesed hoidsid kokku. Suur lootus oli. Igale poole oli kirjutatud andrà tutto bene, mis tähendab, et kõik saab korda. Tehti suuri plakateid… Nüüd aasta hiljem ei laula enam keegi, kõikjal on vaikus. See on tegelikult murdnud inimeste südamed,” tunnistab naine.

_{Hispaania trepid enne ja nüüd}

Näiteks maskikandmine ei ole inimeste jaoks probleem nagu Eestis.

Kinni-lahti mäng, mis siingi tuttav, tekitab suuresti turismist sõltuvates roomlastes palju pahameelt. “Ilmselt on see igal pool maailmas nii. Enamasti ei ole siin siiski suuri proteste olnud. Näiteks maskikandmine ei ole inimeste jaoks probleem nagu Eestis. Üllatuslikult on itaallased selles olukorras reegleid austanud ja täitnud. Küll aga oli nüüd hiljuti Roomas protest, kus nõuti restoranide avamist,” on saapamaal prioriteedid paigas. Igavese linna peatänaval avaneb kurb vaatepilt, pooled poed on jäädavalt suletud ja neid ei avata nüüdki, kui see lubatud on.

Rõõm lihtsatest asjadest

Jane ning tema abikaasa tegutsevad muusika- ja turismiäris. Jane on DJ ja koos kaasaga rendivad nad turistidele kortereid. Mõistagi on viimane aasta ärile kriipsu peale tõmmanud. Kuid roomlasena tabab ta ka sellises trööstitus olukorras kauni momendi. “Samas on turistidest tühjas Roomas jalutamine nagu vabaõhumuuseumis,” õhkab ta lummatult.

Kui varem käis elu täistuuridel, siis nüüd on Jane õppinud aeglasemat elurütmi nautima. Ta on enda jaoks avastanud vaimse kirjanduse, hakkas vene keelt õppima ja katsetab kodus uusi retsepte. Kusjuures, kriisi vältel on Itaalias sarnaselt apteekidele ja toidupoodidele ka raamatupoed alati avatud olnud. Jane abikaasa avastas endas uue ande näitlemise näol ja tema päevad on nüüd täidetud filmivõtetega. Kriis tõi nende ellu palju uusi tuuli ja avardas seni tuttavana tundunud maailma.

Varem oli lõuna restoranis midagi igapäevast, kuid nüüd tunnen sellest siirast ja suurt rõõmu.

Kord Aasias seigeldes otsustas Jane ette võtta eksprompt reisi Brasiiliasse, et karnevalil osaleda. “See endine elu oligi võibolla pisut liialdamine. Ma ei suutnud paigal püsida.” Täna mõistab ta, et sellise pillava elustiili iseenesestmõistetavana võtmine ei olnud ehk kõige tervem suhtumine. “Nüüd oskan ka väikseid asju hinnata. Varem oli lõuna restoranis midagi igapäevast, kuid nüüd tunnen sellest siirast ja suurt rõõmu. Enne oli selliseks emotsiooniks vaja Austraalisse või Brasiiliasse lennata. Nüüd hindan väga kodusolemist, lugemist ja söögitegemist.”

_{Kulinaarsed katsetused kodus}

Kui Colosseum on kaks tuhat aastat püsti olnud, siis kuhu need turistidki jäävad.

“Sel nädalal avatakse restoranid ja nende külastamiseks on itaallased valmis oma viimasedki sendid kulutama, et sõpradega koossöömisest rõõmu tunda. Loodan, et see on esimene samm, et elu endisesse rööpasse läheks. Rooma on igavene linn. Kui Colosseum on kaks tuhat aastat püsti olnud, siis kuhu need turistidki jäävad.” Usk dolce far niente (magus mitte midagi tegemine — it. k) elufilosoofia tuhast tõusmisse Itaalias siiski ei kustu.

_{Õega Colosseumi ees}

Lugusid inspireerivatest inimestest, heategijatest ja nende väärt ettevõtmistest ootame aadressil [e-mail]!