Justiitsminister: vaenukõne eelnõu viibib, aga tulemata ei jää
(292)
Esialgu pidi eelnõu valmima 15. aprilliks. “Kardan, et selleks ajaks me ei jõua,” sõnas Lauri. Ta ütles, et see tähtaeg on ebarealistlik, sest esialgsed plaanid luhtusid koroonaviiruse levikust tingitud suurema koormuse tõttu.
Lauri sõnul suheldakse praegu erinevate huvigruppide ja ekspertidega, et eelnõu tekst võimalikult täpselt sõnastada. Huvigruppide hulka kuuluvad tema sõnul erinevate vähemuste esindajad, ekspertidena kaasatakse juriste, advokaate, kohtunikke, prokuratuuri ja politseid.
Pärast eelnõu valmimist jõuab see valitsuse lauale, seejärel peaks see jõudma riigikogusse.
Lauri toonitas, et praegu koostab justiitsministeerium uut eelnõud, seega ei ole kõne all möödunud aasta detsembris riigikogus esitatud eelnõu.
Eelmine eelnõu lükati tagasi
16. detsembril langes Reformierakonna fraktsiooni esitatud vaenukõne eelnõu esimesel lugemisel menetlusest.
Eelnõu tagasi lükkamise poolt oli 50 parlamendi liiget, vastu aga 39. Eelnõu lähtub Euroopa Liidu 2008. aastal vastu võetud raamlepingust, millega peavad liikmesriigid võitlema rassismi ja ksenofoobia vastu vaenukõne kriminaliseerides.
Et Eesti ei ole siiani seda kokkulepet täitnud ja vastavaid muudatusi karistusseadustikku sisse viinud, võib riiki ähvardada Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus ja trahv, vahendas ERR.
Eelnõu kohaselt aitaks see kaasa diskrimineerimise vähendamisele soolistel, rahvuslikel, rassilistel ja muudel alustel.
Reformierakonna alustatud eelnõu vastu on eriti valjult vastu võidelnud isamaalased. Seadus on koalitsiooniliikmete poolt tituleeritud suukorvistamiseks, lisaks on väidetud, et seadus piirab sõnavabadust ning isegi ajakirjandusvabadust.
Toonase eelnõu seletuskirja järgi rikuvad rassism ja ksenofoobia otseselt vabaduse, demokraatia, inimõiguste ja põhivabaduste austamise ja õigusriigi põhimõtteid. Kuna ohvrid on sageli eriti kaitsetud ega soovi algatada kohtumenetlust, siis tuleb tagada, et rassismi ja ksenofoobia ilminguid sisalduvate süütegude uurimine ja nende üle kohtumenetluse algatamine ei sõltuks ohvrite esitatud tunnistustest või süüdistustest, öeldakse seletuskirjas.
Eelnõus toodi välja järgmised põhilised muudatused:
- Seadusesse lisatakse raskendava asjaoluna ka vaenulikkus lähtuvalt tegelikust või arvatavast kodakondsusest, rahvusest, rassist, kehalisest tunnusest, terviseseisundist, puudest, vanusest, soost, keelest, päritolust, etnilisest kuuluvusest, usutunnistusest, veendumustest, seksuaalsest sättumusest, sooidentiteedist või varalisest või sotsiaalsest seisundist.
- Kuna kehtiva seaduse järgi saab viha õhutamist karistada ainult siis, kui sellega on tekkinud otsene oht isiku elule, tervisele või varale, aga mitte siis, kui avalikult õhutatakse viha teatud inimeste grupi suhtes, siis pakub eelnõu välja, et vaenu õhutamist saab karistada juba juhul, kui on tekkinud oht avalikule korrale.
Miks on vaja vaenukõne karmistamist?
Praegune peaminister ja toonane opositsiooni liider Kaja Kallas on varem selgitanud, et kuigi kehtivas karistusseadustikus on § 151, mis räägib vihakuritegudest, saab selle alusel kedagi karistada ainult siis, kui tekkinud on otsene kahju isiku elule, tervisele või varale. Kui aga vaenu ei õhutata konkreetse isiku, vaid ühiskonnagrupi vastu, siis sellist inimest vastutusele võtta ei saa, kuigi tagajärjed võivad olla rasked, kirjutas Kallas möödunud aasta 16. detsembri EPL-is.
“Võimalust vihaselt kõneleda, kedagi solvata või verbaalselt rünnata ei võta keegi Reformierakonna esitatud eelnõuga ära,” sõnas Kallas. “Aga vaenamisel ei ole praegu mingeid tagajärgi. Kui kutsutakse üles vaenama inimest lähtudes tema grupikuuluvusest või kui kutsutakse üles mingi grupi vastasele vägivallale, siis ei juhtu midagi.”
Kallas lisas: “Näiteks inimene, kel on palju jälgijaid, kutsub oma kõnes üles „peksma homosid” või „ajama kindla nahavärviga inimesed Eestist ära”. Kui nüüd selle üleskutse peale üks või mitu inimest tegutsema asuvad ja tõesti kellelegi peksa annavad või kedagi süstemaatiliselt vaenavad, siis nemad kannavad küll vastutust, aga see, kes vägivallale kutsus, ei vastuta mitte millegi eest. Ometi tekitatakse sellega oht avalikule korrale, sest vägivallale kutsumine ja sellele reageerimine läheb alati käest ära. Avalik vaenamine kasvab kergesti üle tegudeks ja siis on juba hilja vägivalda tagasi hoida või kontrolli alla saada.”
